Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/61

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

LOPI JA LAPI


Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemal üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli Lopi, naisel jälle Lapi. Lugu näitas, nagu oleksid mõlemad viletsusepõlve jaoks sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi.

Nooremas põlves oli neil ka lapsukesi olnud, aga neist ei jäänud mitte ühtainustki ellu, kes vanematele vanusetuge oleksid võinud anda. Nagu kaks kuivanud kändu, istusid mees ja naine iga õhtu ahjupingil, kus nende süda vahest tühjast asjast paisus ja tüli toas tõusis. Nagu igamees ise teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja sagedasti ka seal, kus mingisugune kurjus asju rikkumas ei olnud, seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti Lopi suust sõnu:

„Oleksin ma õnnekorral parema naise saanud, mis siis viga elada, ma võiksin täna rikas mees olla.“

Aga Lapil olid jõudsamad keeletiivad, mis, kui mees ühe sõna oli rääkinud, kohe kümme ja kakskümmend vastuseks andsid. Seepärast, kui mees jutuotsa kord joonele oli seadnud, ei saanud ta iial hakatusest kaugemale, vaid Lapi lõugutas kohe vastu:

„Kas sa hilpharakat näed! Kui ma hullus lapserumaluses paremat meest ei osanud valida, siis on selles küll osalt ka minul süüd, ehk ma küll, tõtt ütelda, usun, et muu mind sinu poole ei võinud meelitada kui nõiduse vägi. Kes kuri teab, mis sa mulle salamahti söögi või joogi sisse lisasid, kuni mul meel sinu järele hakkas käima. Kosilaste puudust ei olnud mul iial ja kui ma kogemata õnnetusel sinu puupalja kimpu ei oleks juhtunud, võiksin ma täna kaetud laua taga emandatanus istuda. Sinu hooletu pärast pean ma nüüd nälga ja vaeva kannatama, kuni mind surm päästma tuleb. Et kõik meie lapsed surid, oli ka sinu süü, kes ei naise ega laste eest osanud muret kanda.“

Ja nõnda jooksis lahtipääsenud jutuoja veel kaua edasi ega lõppenud mõnikord enne, kui mees rusikaga prundi suule ette vajutas.


61