„Sulase nimi on Puulane ja tüdruku nimi Tohtlane,“ ütles vana peremees, pistis arvatud jänese kotti ja läks siis oma teed.
Talumees läks oma pererahvaga koju.
Sulane ja tüdruk tegid iga päev hommikust õhtuni tööd, aga ei küsinud iial süüa, mis peremehele väga armas oli. Ja kui nad mõnikord palaval suvepäeval närtsinud näisid, siis pandi nad öösel likku, ja teisel hommikul olid nad niisama prisked ja tugevad kui ennegi.
Ihnus peremees pani nüüd igal aastal rohkesti rahavara kokku, sest et tal tarvis ei olnud pererahvale leiba anda ega palka maksta. Sedaviisi olid kaks korda seitse aastat mööda läinud, nõnda et ainult mõni nädal veel puudus. Peremehel tuli mure, et ta oma teenijad võiks kaotada. Seepärast mõtles ta ühte ja teist, kuidas võimalik oleks aega pikendada.
Ühel hommikul tõusis ta üles ja nägi, et sulane ja tüdruk veel tööl ei olnud. Ta arvas, et nad alles lakas magavad ja ronis mööda redelit üles. Aga sealt ei olnud ühtegi looma leida. Asemelt, kus nad olid maganud, leidis ta mädanenud puukännu ja hunnikukese kasetohtu. Äkki mõistis ta, mida olid tähendanud tüdruku ja sulase nimed, kes vist muud ei võinud olla, kui nõiduse võimul puust ja tohust tehtud.
Ta tahtis praegu hakata mööda redelit alla minema, kui üks käsi ta kõrist kinni võttis ja teda sealsamas ära kägistas. Naine ei leidnud hiljem lakast muud kui kolm verepiiska. Aita minnes pani ta tähele, et viljasalved olid tühjad ja rahakirst kolletanud kaselehtedega täidetud. Nõnda oli ühe korraga kõik vara lõppenud.
Ja lesknaine suri ka mure pärast ära, ehk ta küll sellest teada ei saanud, et vanapoiss oli peremehe ära kägistanud, kes oma hinge ahnuse pärast temale oli müünud.
See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta ülekohtusel kombel oma rikkuse kokku oli pannud.
