„Lenda laanest lagedalle, kuni uhke linn kuningapojaga sulle vastu tuleb. Püüa kuningapojaga kokku saada ja kuuluta talle, mis viletsus mulle on tulnud.“
Seepeale kõneles ta kaarnale pikemalt oma lugu, lõngaheide katkemisest kuni eide koleda ähvarduseni, ja palus, et noormees mitte enam tagasi ei tuleks. Kaaren lubas asja talitada, kui ta linnas kellegi leiab, kes tema keelt oskab, ja ruttas sedamaid teele.
Eit ei lasknud nooremal tütrel enam voki taha istuda, vaid sundis ta kedratud lõngu kerima. See töö oleks piigal hõlpsam olnud kui endine ketrus, aga vanaeide alaline vandumine ja taplemine ei andnud temale hommikust õhtuni mahti. Püüdis neitsi ennast vabandada, siis läks lugu veel kurjemaks. Paneb südame pais naise lõuad korra lõksutama, siis ei jõua ükski vägi neid enam kinni pidada.
Õhtu eel hüüdis kaaren kuuse ladvast:
„Kronks, kronks!“ ja piinatud piiga tõttas ukse ette sõnumeid kuulama. Kaaren oli õnnekombel kuninga rohuaiast tuuletarga poja leidnud, kes selgesti linnukeelt oskas. Sellele kuulutas must lind neitsilt saadud sõnumid ja palus lugu kuningapojale teada anda. Kui aednikupoiss loo kuningapojale oli jutustanud, läks selle süda ja meel raskeks; siiski hakkas ta oma sõpradega salanõu pidama tütarlapse päästmise pärast.
„Ütle,“ õpetas ta tuuletarga pojale, „et kaaren kiiresti tagasi lendaks ja neitsile kuulutaks: ole valvel üheksandal ööl, küll siis tuleb päästja, kes kanapoja kulli küüsist kisub.“
Talitamise palgaks anti kaarnale tükk liha tiibade karastuseks ja siis läkitati ta jälle teele. Neitsi tänas musta lindu salateate eest ja pidas kuuldud asja südames varjul, nii et teised märku ei saanud. Aga mida ligemale üheksas päev jõudis, seda raskemaks läks tal süda, kui mõtlema hakkas, et mingi kogemata õnnetus asja nurja võiks viia.
Üheksandal õhtul, kui vanaeit ja õed olid puhkama heitnud, läks noorem õde kikivarvul toast, istus puude varju murule peiukest ootama. Lootus ja kartus täitsid ühtlasi südant. Juba laulis kukk teist korda, aga metsas ei olnud sammude müdinat ega häälitsemist kuskil kuulda. Teise ja kolmanda kukelaulu vahel tungis kaugelt otsekui tasane hobusekabja müdin tema kõrvu. Müdina juhil läks neitsi tulijale vastu, et ligemaletulek magajaid toas ei ärataks. Natukese aja pärast silmas ta sõjameeste salka. Kuningapoeg ise sõitis teejuhina teiste eel, sest ta oli viimati siit minnes puude külge salamärkisid teinud, mida mööda ta nüüd tagasi oskas tulla. Neitsit nähes kar-
6
