„Tule tuleval neljapäeval, mul ei ole täna aega sinuga kaupa teha,“ ütles hääl ja sedamaid kadus kogu vaataja silmist.
Mees oli küll natuke pahane, et ta asjata käinud, aga mis see aitas — ülemate vastu peab alam kannatlik olema.
Teisel neljapäeval läks asi paremini korda. Oli ta esimest korda vilistanud, siis tuli üks väike vanamees, kaelkott kaelas ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis jälle:
„Mul on must jänes müüa.“
„Mis ta hind on?“ küsis võõras vanamees.
Mees kostis:
„Ma ei taha jänese eest suuremat hinda kui ühe sulase ja tüdruku, kes mind teenivad, aga mind paljaks ei söö.“
„Mitme aasta peale tahad sa kauba teha?“ küsis vana peremees.
„Minu pärast nii kauaks, kui ma elan,“ andis talumees vastuseks.
Aga võõras tähendas, et see kogunisti võimalik ei ole ja et nad kaupa ei või teisiti sobitada kui seitsme aasta või kaks korda seitsme aasta peale. Talumees oli sellega rahul.
„Tule siis tuleval neljapäeval, too oma must jänes kaasa, siis toon sulle sulase ja tüdruku, kes su käest iial süüa ega juua ei tarvita, aga põuasel ajal pead nad ööseks vette likku panema, muidu närtsivad nad, ega suuda enam tööd teha.“
Mees oli kolmandal neljapäeva õhtul jälle ristteel. Ta vilistas ja vana peremees tuli sedamaid sinna, aga üksi, ei olnud temal sulast ega tüdrukut kaasas.
„Sa pead mulle nimetissõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks andma, et sa hiljem taganeda ei võiks,“ ütles võõras.
Mees küsis, kus sulane ja tüdruk pidid olema.
„Kotis,“ kostis vana peremees.
Et kaelkott suur ei olnud, seepärast kartis talumees pettust.
Võõras, kes ta mõtteid näis tundvat, ütles:
„Mina ei peta sind.“ Ta sasis korra kaelkotti ja viskas takukoonla-suuruse topi välja, üteldes: „Siin on su sulane!“ Pikk laia pihaga mees seisis sedamaid vanataadi kõrval. Teisest topist, mis kotist visati, sündis tüdruk.
„Siin on sinu teenrid, kes süüa ei taha,“ ütles võõras. „Nüüd anna kauba kinnituseks veretilgad ja must jänes mulle vastu, siis võid koju minna.“
Mees tegi nõnda, kuidas kästud, ja küsis viimaks, mis uute teenrite nimed pidid olema.
59
