PUULANE JA TOHTLANE
Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. Ehk ta küll nende käest rohkem tööd ei tahtnud kui teisedki, siiski oli see vahe, et ta teenijatele nii palju süüa ei andnud, et nad oleksid võinud kõhu täita. Kes veerandi või poole aastat koerapõlve oli kannatanud, selle sundis nälg jälle hulkuma. Ja kui viimaks ümberkaudu avalikuks sai, mispärast pere oli ära läinud, siis ei olnud ihnsal peremehel kogunisti enam võimalik sulaseid saada.
Kaugel Alutaga elas kuulus tark. Selle juurde tõttaski peremees nõu küsima. Viis targale kotitäie raha ning muud meelehead ja küsis nõu:
„Kas ei oleks võimalik leida niisugust sulast ja tüdrukut, kes vähema toiduga lepiksid ja peremeest paljaks ei sööks.“
Tark kostis:
„Võimalik on asi küll, aga see käib üle minu jõu. Seal pead sa vana peremehe juurde minema, kes sind üksi võib aidata.“
Seepeale andis ta pikemalt õpetust, kuidas mees kolmel neljapäeva õhtul natuke aega enne keskööd, must jänes kotis, ristteele pidi minema ja seal vilistama, et vana peremees välja tuleks.
„Katsu siis ise, kuidas kaupa saate,“ ütles tark, „mina ei või seal pikemalt mitte aidata. Aga ära lase ennast petta.“
Mees küsis, kust ta musta jänese pidi saama, ja tark käskis musta kassi kaasa võtta.
Kui nüüd esimene neljapäev tuli, pistis talumees kassi kotti ja läks ristteele, ehk tal küll natuke hirm oli. Ta vilistas ja ootas, aga kedagi ei tulnud. Viimaks vilistas ta veel korra ja mõtles:
„Kui ta nüüd ei tule, siis olen asjata käinud.“
Tuules tõusis kohinat, nagu oleks sepalõõts puhunud. Siis nägi ta musta kogu ülal tuuleõhus lendavat ja hääl küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
„Mul on must jänes müüa,“ kostis mees.
58
