mäe alla jalgu puhates põõsa kõrvale istus, kui pikakõrvamees neile kõik rääkis, mis selja taga kuningalinnas salanõu sobitades räägiti ja toimetati. Silmamees oli mäeharjalt oma silmaga tagakihutavat väge juba selgesti näinud. Sellepärast lõi kuningapoja meel natuke kartlikuks.
Aga tuulepuhuja ütles:
„Me peame mäest natuke kaugemale minema, kust mu suutuul neid osavamalt võib trehvata, kui väehulgad mäele jõuavad.“
Sedamaid läksid mehed edasi, kuni paraja koha leidsid. Kui nüüd silmamees kuulutas, et esimene hobuseväe osa on juba mäeharjale jõudnud, hakkas tuulemees puhuma.
Ja kas sa näed! Otsekui oleks tuulispask kerget tolmu ja prügi maast üles keeritanud, nõnda tuiskas tuul mehed ja hobused pilvede alla üles, kust hiljemini maha langesid, nii et kellelgi liiget liikme külge ei jäänud. Samasugust tuulelendu tehti hiljem ka jalaväele, nõnda et viimaks muud üle ei jäänud kui tõld, kus vana kuningas kergejalgse tütrega sees istus.
„Kas pean ka need lendu kihutama?“ küsis tuulemees.
Aga kuningapoeg keelas teda seda tegemast, üteldes:
„Katsume veel korra heaga kaupa.“
Siis sõitis ta oma tõllaga mäele tagasi, kuningale vastu, teretas viisakalt ja ütles:
„Nüüd olete ühe korraga kehvaks meheks saanud. Teil ei ole enam vara ega sõjaväge, mis kuningas te nüüd võite olla? Lubage tütar mulle naiseks, siis lõpeb kõik viletsus otsa.“
Nüüd ei võinud vana kuningas ega kangekaelne kergejalgne tütar enam vastu tõrkuda, vaid tegid lepitamise kaupa. Kuningapoeg ütles nüüd äiapapale:
„Olge mureta, varanduse lasen kohe tagasi kanda ja hoolsa ning targa valitsuse ajal kasvab riigis jälle rahvast juurde, kes nende asemeid täidavad, kes täna tuulde puistati. Seni kui noored mehed alles kasvavad, hoiavad minu tugevad sulased riigi rahu, kellest üks oma silmaga pisemagi kihulase pilves ära võib näha, teine oma kõrvaga hiire aevastamise saja sülla sügavusel maapõhjas kuulda, kolmas oma rammuga kõik varakambri kullad ja hõbedad seljas ära kanda ja neljas suuga kõik sõjaväed tuulde puhuda.“
Siis mindi kuningalinna jälle tagasi, kus väga uhked pulmad peeti, mis neli nädalat kestsid. Väimees aga jäi vanale kuningale koduväiks ja sai pärast vanamehe surma riigi valitsejaks.
