ses väike allikasoon maapinnast vett välja. Seaduseks oli tehtud, et võidujooksjad pidid tühja pudeliga allikale jooksma, seal pudeli veega täitma, ja kes siis tagasi tulles olgu sammu või kaks teisest ette jõuab, sellele jääb võit.
Kui nüüd kuningatütar ja kosilase kergejalgne sulane antud käsu peale ühteaegu jooksu pistsid, ei väldanud kuigi kaua, kui paunamees nagu tuul tütarlapsest möödas oli, allikale jooksis, pudeli täitis ja tagasi hakkas tulema. Poolel teel vast tuli kuningatütar alles allikale minnes talle vastu.
„Pea natuke kinni, vennike!“ palus kuningatütar, „olen jala veidike kederluust nikastanud. Anna mulle oma pudelist paar tilka vett jalale ja puhka, küll siis läheme jälle edasi.“
„Minugi pärast,“ ütles mees, „ega mul kiiret ole; ma istun, kui tahate, siin seni kui allikalt tagasi jõuate, küllap siis läheme üheskoos edasi.“
Aga kui ta maha jalgu puhkama istus ja midagi pettust ei kartnud, pani kuningatütar otsekui meest meelitades talle unerohtu nina alla, nii et mees sedamaid magama uinus. Siis võttis neitsi täidetud veepudeli tema käest ja hakkas tagasi lippama.
Silmamees nägi seda lugu, võttis oma püssi ja laskis nii osavasti ühe puuoksa puust, et see kergejalgsele nina peale kukkus ja ta unest äratas. Ehmatades leidis mees tühja pudeli ja piiga juba tüki maad kodu pool ees. Nüüd andis ta jalgadele tuld, nõnda et kannad välkusid, tõttas teist kord allikale, täitis pudeli ja hakkas siis kui tuul jälle tagasi kihutama. Natuke maad enne tänava lõppu jõudis ta siiski kuningatütrest mööda ja oli mõne silmapilgu enne teda tagasi saanud.
Sedaviisi jäi võit kosilasele, kes sel korral oma pead ridva otsa ei müünud. Kuningatütar läks aga vihases tujus koju, sest niisugust nalja ei olnud ta veel eluilmas näinud, et kellelgi teisel inimesel kiiremad jalad all on kui temal.
Kuningapoeg läks oma sulastega trahterisse, laskis uhke pidu valmistada ja andis jooksumehele rohkesti kingitusi, niisamuti ka kütile, kes jooksja õigel ajal oli äratanud. Siiski ei jõudnud pidukära kõrvameest eksitada seda kuulmast, mida vaheajal kuningakojas isa ja tütre vahel räägiti:
„Nüüd, armas laps,“ ütles kuningas, „pead sa mehele minema, siin ei aita enam miski, sest sinu jalgade kiirus on kiiremast võidetud. Ma olen sellega väga rahul, sest esiteks lõpeb seeläbi meeste hukkamine ja teiseks saan väimehe, kes igas tükis mulle meelt mööda on.“
53
