kuningapoeg ära läinud, ütles isa oma tütrele, mida pikakõrvamees trahteris kuulis ja kuningapojale ära rääkis:
„Armas laps, sa oled tänini palju noormehi hukanud, mis juba mitu korda mu südant on kurvastanud. Aga keegi neist hukatud kosilastest pole mulle nii meelt mööda olnud kui see noor kuningapoeg, kes homme sinuga tahab jalgade väledust katsuda. Ta on priske mees ja väga targa jutuga. Armastuse pärast minu vastu vähenda homme oma jalgade kiirust, et kosilane ehk tema sulane sinust võitu saab ja ma ükskord endale väimehe saan, kes siis riigi pärib, kui ma suren.“
„Mis?“ küsis kuningatütar uhkusest ja vihast punetava näoga, „mina peaksin ühe poisi pärast oma jalgade jõudu hakkama ära salgama, et seeläbi tanu alla saaksin? Ei, kogunisti mitte, parem jään eluotsani vanapiigaks. Kes on teda siia sundinud? Mina ei ole teda mitte kutsunud, sama vähe kui neid, kes enne teda siia tulid. Meie metsas kasvab ritvu veel küllalt, mida tema ja temasarnaste alpide peadele võib toeks panna, kui nad tuule kätte pannakse hullu tuju jahutama. On kosilane teie meelest kallis, siis saatke ta pigemini enne jooksmise katsumist koju tagasi, aga minu poolt ärge lootke temale mingit armuheitmist. Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema.“
Kuningas tundis selle poolest oma tütre kindlust ega hakanud kauemini vastu vaidlema. Pärast seda, kui pikakõrvamees jutu sisu kuningapojale oli kuulutanud, astus kergejalgne sulane tuppa ja ütles:
„Mul on häbi rahva nähes veskikividega joosta; ostke parem kuus härjanahka ning laske neist paun teha. Siis ostke veel nii palju rauda paunale raskuseks, kui mu jalakivid kaaluvad, — siis on kõik korras: rahvas arvab mind nõnda reisiselliks.“
Kuningapoeg täitis tõrkumata mehe tahtmise, laskis nahku ja rauda osta, nii palju kui tarvis arvati, ja teisel hommikul oli paun aegsasti valmis. Mees pani pauna selga ja hakkas minema, ehk küll õppimata koorem seljas esiotsa jalgadele natuke võõras näis, kuni nad aegamööda koormaga harjusid.
Võidujooksmise kohale oli rahvast otsatult palju kokku kogunenud, kus mõningad paunameest naersid, teised jälle ütlesid:
„Targem püüab, kui jooksma läheb, üleliigseid riideid seljast võtta, aga sel mehel ei ole meelde tulnud veel paunagi maha panna.“
Kõrvamees kuulutas neid juttusid kohe kuningapojale, aga jooksumees ei pidanud neist lugu. Jooksuteeks oli tehtud penikoorma-pikkune tänav, kuhu mõlemale poole oli puid istutatud, mis jooksjale ägedal päikesepaistel varju andsid. Tänava otsas immit-
52
