sega seltsis kuningalinna, õnne- või õnnetuskaupa otsima — kas saab kenale tütarlapsele meheks või annab oma pea ridva otsa.
Kuningalinna jõudes laskis ta endale ja oma sulastele kõige uhkemas trahteris korteri valmistada ja andis pealegi trahteri peremehele käsu, teenritele rohkesti süüa ja juua anda, mida neist iga mees ise ihaldab. Pihutäie kuldraha lauale visates ütles kuningapoeg:
„Võtke see piskuke käsirahaks; kui minek meil kätte tuleb, küllap tasun siis veel, mis puudub.“
Siis käskis ta rätsepad ja kingsepad kogu linnast kokku kutsuda, kes sulastele uhked riided pidid õmblema, sest ehk küll iga mees omalt kohalt ametis väga osav oli, siiski ei olnud ühel ainukeselgi paremaid sulgi kehal, nõnda et neist ülepea tõelikult võis tunnistada, mis vanasõna ütleb: „Üheksa ametit, kümnes nälg,“ või „Ega ilusal laululinnul igakord ilusat kuube leita!“
Aga kergejalgse neitsi isa, vana kuningas, oli juba rahva suust uue kosilase uhkust ja raharikkust kuulnud, enne kui noormees ise ta silma ette astus, mis vast kolmandal päeval sündis, sest teenrite uhked riided ja jalavarjud ei olnud enne valmis saanud. Vana kuningas ütles, kui uhket, priske keha ja palgega noormeest oli näinud, isaliku armuga:
„Jätke, armas sõber, parem see võidujooks katsumata; oleksid teil jalad kergemad kui kerged, ega teie siiski minu tütre vastu jõuaks, kellel jalad kui linnutiivad all. Ma kahetsen teie noort elu, mille ilmaaegu tahate ära anda.“
Kosilane kostis:
„Aus kuningas, rahva suust kuulsin, kuidas lubatud pidavat olema, et kes ise ei taha teie tütrega võidu joosta, see võib ka oma sulase või palgalise saata.“
„See on tõsi küll,“ vastas kuningas, „aga sellest abimehest ei tõuse teile mingit kasu. Jääb abimees teele maha, mis tõesti ka sünnib, siis ei võeta mitte tema pead, vaid teie pea peab vastutama ja mahalõigatult ridva otsas rippuma.“
Kuningapoeg mõtles natuke aega ja ütles siis kindla sõnaga:
„Olgu siis nõnda, üks minu sulastest peab õnne katsuma ja minu pea õnnetust maksma. Olen kord sellepärast kodunt välja tulnud, ja ennem kaotan pea otsast kui õnne katsumata jälle rahva naeruks tagasi lähen. Parem naergu rahvas surnud pead ridva otsas kui elavat meest.“
Ehk küll vana kuningas veel paljugi rääkis ja kõigest väest kosilast püüdis keelata, siiski ei aidanud see midagi, vaid ta pidi viimaks järele andma. Võidujooksmine pidi teisel päeval tulema. Oli
51
