Asjade sündi teraselt tähele panev kuningapoeg märkas kohe, kuidas kõigil tuuleveskitel tiivad keeritasid, ehk küll ilm ümberringi nii vaikne näis, et mitte lible ega suleke õhus ei liikunud. Edasi sõites tundis ta korraga äkilist tuult, mis kui torust või seinaaugust mõnikord tuppa tungib, aga paar sammu kohast kaugemal lõppes tuul jälle sama ruttu. Kuningapoeg sirutas silmi igale poole, siiski ei näinud ta tükil ajal midagi iseäralikku, kust tuulesünnitajat oleks võinud umbarvates otsida.
Nad ei olnud linnaväravast enam kaugemal kui mõned vaod maad; seal silmab kuningapoeg kogemata tee kõrval keskmise kasvuga meest, kes — jalad suure kivi vastu toetatud ja keha natuke tahapoole käänatud — mingit iseäralikku tööd näis toimetavat.
Kuningapoeg laseb hobused kinni pidada, siis võõralt mehelt küsima:
„Mis sa, vennike, seal teed?“
Mees kostab:
„Mis ma vaene kehvik pean tegema? Kui midagi paremat teenistust kuskilt poolt ei leidnud, mis mind võiks toita, pidin häda pärast ametiks võtma, vaiksel ilmal, kui tuult ei ole, linna tuuleveskid jooksma puhuda. Aga palju ma selle tühja tööga võin teenida? Hädavaevalt niipalju, et nälga ei sure.“
„Kas sul veskite jooksmapuhumine siis nii hõlpus töö on?“ küsib kuningapoeg.
„Noh,“ kostab mees, „seda võite ju oma silmaga näha. Suu seisab mul alati kinni ja näpuga vaotan ma ühelt poolt ninasõõrme kokku, et tuult üleliiga ei tõuseks, mis muidu tiivad veskitega tükkis lendu puistaks.“
„Kas sul ei ole lusti minu teenistusse tulla?“ küsib kuningapoeg.
„Miks ei,“ kostab tuulepuhuja, „kui kaupa saame ja teie mulle nii palju palka annate, et mul pikemalt tarvis ei ole tühja kõhu näpistamist kannatada. Mis teie siis mulle palgaks lubate paisata, kui teie teenistusse tuleksin?“
Kuningapoeg kostab:
„Mis ma teistele sulastele annan, seda pead sinagi saama. Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, kenad täielikud riided ja veel pealegi terve toop kulda aastapalgaks.“
Tuulepuhuja ütleb rõõmsa näoga:
„Sellega võib juba mees niikaua leppida, kuni ta juhtumisi midagi paremat leiab. Olgu siis, lööme käed kauba peale kokku! Meest sõnast, härga sarvest, ütleb vanasõna.“
Kuningapoeg võttis uue sulase kaasa ja läks siis viie kange sula-
50
