Praegu jõudis kiirjalg Babülonist tagasi, suur lastud sääsk seljas, mis mehele suuremat koormat ei teinud. Terava silmaga kütt istus tõlla taha kullakoti otsa; siis sõideti jälle edasi.
Nad ei olnud veel palju edasi sõitnud, seal nägi kuningapoeg, kes kavala mehe kombel igas kohas silmad ja kõrvad ärksad hoidis, tee ääres mehe küljeli maas olevat ja kõrva maa küljes hoidvat, otsekui tahaks ta midagi kuulata. Kõrv oli mehel toruvärki loodud ja kolm sülda pikk.
„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg.
Kuulaja vastab:
„Rooma linnas istuvad praegu viis kuningat isekeskis koos, kes sõja pärast salanõu peavad. Tahaksin praegu kuulata, kas ehk sõda ka meid peaks puutuma.“
Kuningapoeg küsib imestades:
„Kuidas sa nii kaugele võid kuulda?“
Mees kostab:
„Ega see kaugel olegi, mu kõrv ulatab veel kaugemale. Ei räägita palju kuskil maailmas midagi, mis minu kõrva ei ulataks, kui mul lusti oleks muidu kõike tühja naistelori teada saada.“
Kuningapoeg arvab oma meeles kohe, et seesuguse mehe abi mõnikord tarvilik võiks olla, ja küsib kõrvamehe käest:
„Kas sul ei oleks lusti minu teenistusse tulla?“
„Miks ei,“ kostab kõrvamees, „kui aga kaupa saame. Mis teie siis mulle aastapalgaks lubate?“
Kuningapoeg annab vastuseks:
„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided ja toop kulda aastapalgaks.“
Kõrvamees oli sellega väga rahul, mispeale kaup ära tehti. Mees keerutas oma pika kõrvatoru kokku, et see maha ei puutuks, istus teravsilma kõrvale kullakoti otsa tõlla taha ja siis sõitsid edasi.
Olid nad jälle tüki teed edasi sõitnud, seal tuli suur mets neile vastu. Juba tükk aega enne seda, kui mets neile ette juhtus, oli kuningapoeg tähele pannud, et mõni puulatv imelikult aeg-ajalt üle metsa paari sülla osa teistest kõrgemale kerkis ja siis ruttu silma eest jälle kadus. Ta küsis oma sulastelt asja tähendust, aga ükski ei võinud seda lugu talle ära seletada. Kui keegi puu all oleks ja kirvega raiuks, võiks küll puu maha langedes silmast kaduda, aga kuidas puu esmalt ladva paar sülda taeva poole sirutab, enne kui ta maha langeb, seda ei mõistnud inimese aru mitte ära seletada.
Aegamööda jõudsid meie teekäijad metsa ja said seal õnnekombel oma silmaga naljakat puukerkimist näha. Nad ei olnud veel
48
