„Mispärast?“ küsib mees. „Kas arvate oma hobustel kiiremad ja tugevamad jalad olevat kui mul? Pole karta, neist jõuan igal puhul mööda.“
Nõnda läksid nad edasi.
Tüki aja pärast näeb kuningapoeg meest tee ääres istuvat, kellel püss palges, otsekui sihiks ta mõnda lindu. Aga ehk küll kuningapoeg ja ta sulased igale poole teraselt vahivad, siiski ei näe nad, nii kaugele kui silmad ulatavad, ei maa peal ega õhus midagi, mille peale kütt võiks sihtida.
„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg.
Kütt näitab käega, nagu tahaks ta tähendada: ärge tehke häält, teie hirmutate mul linnu eest ära.
„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg teist, ja kui vastust ei anta, veel kolmandat korda.
„Olge vait,“ ütleb kütt tasase häälega, „kuni teile vastan. Ma pean esiteks linnu maha laskma.“
Natukese aja pärast kuuldus pauk, mispeale kütt kohe üles tõusis ja nõnda rääkis:
„Lind on mul käes, nüüd võin teile vastuse anda. Juba tükk aega keeritas üks sääsk Babüloni linna torni ümber ja tahtis torni nupu otsa istuda, aga seda ei võinud ma mitte sallida, sest sääsk on rohkesti kümme leisikat raske: ta oleks võinud peenikesele nupuvardale viga teha, sellepärast lasksin vaenlase maha.“
Kuningapoeg küsib imestades:
„Kuidas sa siis nii kaugele võid näha?“
„Mis tühi kaugus see on?“ naerab mees. „Minu silm ulatab palju kaugemale.“
„Oodake natuke!“ hüüab kergejalgne jooksumees, „tahan vaatama minna, kas mees on luisanud või tõtt rääkinud.“
Seda öeldes pani ta nagu tuul minema ja oli paari silmapilgu pärast kuningapoja silmist kadunud.
Seda meest ehk võiksin ka kuskil kogemata tarvitada, mõtleb kuningapoeg ja hakkab kaupa sobitama.
„Tahad mulle teenriks tulla?“ küsib ta osava silmaga kütilt.
„Miks ei,“ kostab mees, „kui kaupa saame. Mis te mulle palgaks lubate?“
Kuningapoeg ütleb:
„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided suveks ja talveks ning toop kulda aastapalgaks.“
Kütt oli sellega nõus.
47
