KERGEJALGNE KUNINGATÜTAR
Ükskord elas üks väga ilus ja kaunis kuningatütar. Ta oli igal pool kuulus, sest temal käis palju kosilasi, küll hommiku ja õhtu, küll lõuna ja põhja poolt, nõnda et mitmel ajal nädal otsa peiuratsud õueväravast ei kadunud. Aga kosimine polnud meestel nii hõlpus kui meie-aegsetel, kes mõnikord ühel hommikul seitse suitsu läbi käivad ja siiski kaela ei kaota.
Kauni kuningatütrega oli teine lugu ja peiudel pidi rohkesti julgust olema, kui nad kosja tahtsid minna. Kuninglikul tütarlapsel olid väga kerged jalad; seepärast oli ta isale kindlasti tõotanud, mitte enne mehele minna, kui peiukese leiab, kellel niisama kiired koivad oleksid, et mitte üksnes temaga võidu, vaid temast veel tüki maad mööda jõuaks joosta. Noh, sest poleks suuremat viga olnud, kui võidujooksu kõrvale üks teine tükk lisaks ei oleks pandud: et iga kosilane, kelle sammud piiga sammusid ei jõua võita, kohe oma elu pidi kaotama.
Küll tuleb imeks panna, et siiski ikka veel noori suurtsugu mehi maailmas leiti, kes kardetava katsetüki ette võtsid, ehk küll veel keegi neist paremat palka ei olnud saanud, kui et külmaks ja kangeks läinud keha pea võrra lühemaks tehti. Maharaiutud pead pandi siis iga kord nagu nende pilkamiseks ja teistele hirmutuseks pikkade ritvade otsa kuningakoja ette püsti. Mõni targem võib nüüd mõtelda, et neil ritvade otsas rippuvail nuppudel vist palju aju ja aru sees ei võinud olla, kui nad albil kombel elu nii odava hinna eest turule olid viinud.
Aga niisugused targad mõtlejad unustavad, et mõnel noorel inimesel tuline veri meelemõistuse ära küpsetab, misläbi vahel mõistust peas puudu leitakse. Aegamööda nähti ometi, et hirmutuseks ritvade otsa pandud nupud seda head tegid, et kosilaste alatine jooks vähenes ja mõni tulija väravast tagasi pööras, enne kui õnne-
45
