Nõnda oli mitu aastat mööda läinud; meie sulane oli kauni hulga rahakopikaid oma teenitud aastapalgast tallele pannud. Siis ärkas ta südames igatsus, ükskord jälle teiste inimeste hulka tagasi minna, sest et ta mitmel aastal muud inimest ei olnud näinud kui oma peremeest. Peremees oli küll väga hea tema vastu, aga aeg läks koledal kombel igavaks, iseäranis siis, kui peremehel pikk magamise tuju peale tuli, kus ta igakord seitse nädalat vahetpidamata uinus ja kogunisti nähtavale ei tulnud.
Ühel päeval, kui peremehele oli jälle niisugune magamise tuju peale tulnud, istus äkki suur kotkas kaljumäe otsa ja alustas nõnda juttu:
„Eks sa ole üks suur alp, et oma kauni elu hea söögi ja joogi eest ära annad. Hoitud rahast ei ole sul midagi kasu, sest siin ei ole inimesi, kel seda tarvis läheks. Võta peremehe tuulejalgne hobune tallist, köida temale rahakott selga, istu ise koti otsa ja sõida sinnapoole, kuhu päike looja läheb. Siis saad mõne lühikese nädala pärast jälle rahva hulka. Aga hobuse pead sa raudahela külge kinni köitma, et ta ära ei võiks joosta. Muidu läheb ta jälle koju tagasi ja peremehel on võimalik sind kiusama tulla. Aga kui tal hobust ei ole, siis on tal jalad kammitsas.“
„Kui ma ära lähen, kes siin siis peab koeri vahtima, seni kui peremees magab?“ küsis sulane.
„Alp sa oled ja albiks sa jääd!“ kostis kotkas. „Kas sa siis sellest veel ei ole aru saanud, et teda selleks ongi loodud, et ta põrgukoeri peab vahtima. See on ju selge laiskus, kui ta seitse nädalat magab. Kui tal enam võõrast sulast ei ole, küllap ta siis pikast unest võõrdub ja oma ameti eest hakkab hoolt pidama.“
See nõu oli sulasele väga meelepärast. Ta tegi, kuidas kotkas oli rääkinud, võttis hobuse, köitis oma rahakoti temale selga, istus ise koti otsa ja sõitis minema. Veel ei olnud ta mäest kuigi kaugele jõudnud, kui ta peremeest juba oma selja taga kuulis hüüdvat:
„Pea kinni! Pea kinni! Mine sa jumala nimel oma rahaga, aga jäta mulle minu hobune!“
Sulane ei võtnud seda kuulda, vaid sõitis rahulikult edasi, kuni ta mõne nädala pärast jälle surelikkude inimeste seltsi sai. Seal ehitas ta endale kena hoone, kosis noore naise ja elas kui rikas mees õnnelikult.
