üles kerkis. Selles sihis pead edasi rändama, nõnda et igal hommikul päike sul silmi ja õhtul alla veeredes kuklasse paistab. Tee on küll natuke pikk, aga seda ei tohi sa mitte pahaks panna. Jõud kasvab sul iga päevaga. Seitsme aasta pärast seisab sinu ees kõrge mägi, nõnda et mäehari ligi pilvini ulatab. Seal õitsebki sinu tulevane õnn. Võta mu leivakott ja lähker, nende seest leiad sa iga päev nii palju toitu ja keelekastet, kui sul parajasti tarvis läheb. Aga hoia, et sa leivaraasukest ega joogipiiska iial ilma-asjata ei raiska, muidu võiks sinu toiduallikas hõlpsasti otsa saada. Näljasele linnule ja jänusele elajale on sul luba oma rohkusest anda. Leivakoti põhjast leiad kokkurullitud kobrulehe. Seda pead sa väga hoolsasti hoidma. Tuleb sul teel jõgi või järv vastu, siis laota kobruleht vee peale laiali, ta moondub sedamaid lootsikuks ja kannab sind üle lainete. Siis mässi leht jälle kokku ja pista oma leivakotti.“
Selle õpetuse peale andis ta poisile oma leivakoti ning lähkri ja hüüdis siis:
„Head aega!“ ning oli juba teisel silmapilgul poisikese silmist kadunud.
Poisike oleks selle asja unenäoks pidanud, kui mitte kingitud leivakott ja lähker ta käes lugu tõeks ei oleks tunnistanud. Ta hakkas nüüd leivakotti läbi katsuma ja leidis sealt seest poole leiba, karbikesetäie silku ja teise võid ning hea tükikese seakamarat veel pealegi. Niisugust maiust ei olnud ta suu kaua aega maitsenud. Lähkrist leidis ta märga, mis pooliti nagu rõõsk piim ja pooliti kui mõdu maitses ja väga suupärast oli. Kui poisike oma kõhu oli täitnud, heitis ta magama, leivakott ja lähker pea all, et varas neid ei võiks näpata.
Teisel hommikul ärkas ta päikesega üheskoos, karastas jälle oma liikmeid ja läks siis rändama. Imelikul viisil ei tundnud ta oma jalgades iial väsimust; vast tühi kõht tuletas talle meelde, et lõunaaeg oli kätte jõudnud. Ta täitis nüüd kõhu maitsva toiduga, magas hea tüki aega ja rändas siis jälle kaugemale. Et ta eksimata õigel teel oli käinud, tunnistas allaveerev päike, mis talle just kuklasse paistis.
Nõnda oli ta mitu päeva juhatatud sihis edasi läinud, kui ta ühte väikest järve oma silmade ees nägi. Siin võis ta kobrulehe võimu katsuda. Kuidas vanamees ette oli ütelnud, nõnda lugu sündis: üks väike lootsik aerudega seisis veepinnal. Poiss astus lootsikusse ja mõni tugev vops aerudega viis ta teisele kaldale. Seal sai lootsikust jälle endine kobruleht, mis leivakotti pisteti.
Sel kombel oli poisike juba mitu aastat rännanud, kuna aga söögi- ja joogitagavara leivakotist ja lähkrist mitte ei kahanenud.
41
