sellepärast ei usaldanud ta järsku vahele minna, vaid püüdis vahemehe kombel lepitada. Ta ütles pool palumisel:
„Jäta ta jalaluud murdmata, et ta kadunud lehma võib minna otsima! Sellest saame enam kasu kui tema surmast.“
„Tõsi küll,“ ütles perenaine, „ega raibe ometigi kallist lehma maksa!“ Andis siis veel mõne kibeda vopsu pealekauba ja saatis karjapoisi metsa lehma otsima. Ähvardades lisas ta veel juurde: „Kui sa lehmata tagasi tuled, siis peksan sind surnuks.“
Nuttes ja oiates läks poisike väravast välja otsekohe metsa, kus ta päeval karjaga oli olnud, otsis kogu öö mööda metsa, aga ei leidnud kusagilt lehma jälgi.
Kui teisel hommikul päike oli koidu rüpest tõusnud, oli poisikesel nõu peetud ja otsus käes. Ta ütles:
„Saagu minust mis saab, aga koju ma enam ei lähe.“
Nende sõnadega andis ta kandadele head nõu ja jooksis joonelt ühtepuhku edasi, nõnda et kodu tal seljataha jäi ja iga sammuga kaugus kasvas. Kui kaua ja kui kaugele ta nõnda oli jooksnud, seda ei teadnud ta isegi, aga kui tal viimaks jõud rauges ja ta otsekui surnu maha langes, seisis päike juba peaaegu lõuna kõrgusel. Viimaks ärkas ta raskest unest ja tundis nagu veemärga suus olevat. Silmi laiali ajades nägi ta väikest vanameest pika halli habemega enda ees seisvat, kes parajasti lähkrile prunti tahtis peale panna.
„Anna mulle veel juua!“ palus poisike.
„Tänaseks on sulle sellest küllalt,“ kostis vanataat. „Kui mu teerada mind kogemata siia ei oleks toonud, siis oleks see sul vist viimane magamine olnud, sest sa olid juba poolsurnud, kui ma sind leidsin.“
Siis nõudis vanataat poisikeselt pikemalt, kes ta pidi olema ja kuhu ta tahtis minna. Poisike rääkis kõik oma elujuhtumised sellest ajast peale, kui ta võis mäletada, kuni eileõhtuse peksmiseni, ja kuidas ta seepeale pakku oli läinud. Sõna lausumata ja sügavas mõttes oli vanataat tema juttu kuulanud, ja kui poiss tüki aega vait oli seisnud, ütles vanamees tõsise sõnaga:
„Minu armas vaenelaps! Sul ei ole lugu parem ega pahem olnud kui teistelgi, kellel armsad hellitajad ja pisarate pühkijad hauasängis mulla all puhkavad. Tagasiminek ei ole sul enam võimalik. Oled sa korra jooksu läinud, siis pead endale maailmas uut õnne otsima. Et mul enesel ei maad, ei maja, ei naist ega last pole, sellepärast ei või ma ka sinu eest pikemalt hoolt kanda; aga ühte head nõu tahan sulle ilma hinnata anda. Maga siin täna öösel rahulikult puhates. Hommikul, kui päike tõuseb, pane seda kohta teraselt tähele, kust päike
40
