„Plikad, pidage silmad sihival ja näpud osavad, et heie värtna suus ei katke, muidu lõpeb kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa!“
Tütarlapsed panid tõsise sõnaga antud kinnitust üsna naeruks; ja enne kui eit kümme sammu kargu toel uksest eemale oli jõudnud, hakkasid nad kolmel suul itsitama.
„Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,“ ütles noorem õde. „Kuldlõnga heie ei lähe kiskudeski katki, veel vähem kedrates.“
Teine õde sõnas juurde:
„Niisama vähe on võimalik, et kulla hiilgus kaoks.“
Nii on tütarlaste edevus juba mitu korda enneaegu naernud, kust pika ilu peale viimaks pisarpilli on leitud.
Kolmandal päeval pärast eide minekut juhtus üks ootamatu lugu, mis tütarlastele esiotsa ehmatust, hiljem ilu ja õnne, pikapeale aga pisarpilli pidi sünnitama.
Üks Kalevi sugulane, kuninga poeg, oli metsalisi taga kihutades sõprade seltsist laias laanes eksinud, nii et enam koerte haukumisest ega sarvede puhumisest teejuhatust ei leidnud. Hüüdmise hääled langesid kõversilma kõrva või võttis paks rägastik nad vangi, nii et nad kaugemale ei ulatanud. Väsinult ja tüdinult astus kuninglik noormees viimaks ratsu seljast ja heitis põõsa varju puhkama, seni kui hobu omal tahtmisel murult peatoitu otsis.
Kui kuningapoeg unest ärkas, seisis päike juba madalal. Risti ja põigiti teed otsides nägi ta viimaks pisikest jalgrada, mis teda lonkrueide hurtsikusse juhatas. Küll kohkusid tütarlapsed äkki võõrast meest nähes, kelle sarnast veel tänini nende silma ei olnud puutunud. Peale päevatöö lõpetust aga olid piigad õhtu vilul võõraga juba sõbrustanud, nii et ei raatsinud puhkamagi heita. Ja kui viimaks vanemad õed olid magama jäänud, istus noorem võõraga seltsis ukselävel, kus neile sel ööl unekatet silmale ei tulnud.
Seni kui nad kahekesi kuu ja tähtede silme all oma südame lugu tunnistades magusat juttu vestavad, läheme jahimehi vaatama, kes pealiku metsa olid kaotanud. Küll otsiti väsimata edasi-tagasi sõites kõik laaned ümberkaudu läbi, kuni ööpime otsimise lõpetas. Siis läkitati kaks meest linna tagasi kurbi sõnumeid viima, seni kui teised laiaoksalise kuuse all öömaja võtsid, kust nad teisel hommikul jälle tahtsid otsima minna.
Kuningas käskis sedamaid teisel hommikul enne koitu rügemendi hobuse- ja teise jalaväge kadunud poega otsima saata. Pikk ja lai laas viivitas meestel otsimise kolmanda päevani: siis vast leiti
4
