KUIDAS VAENELAPS KOGEMATA LEIDIS ÕNNE
Kord elas kehv päeviline, kes koos oma naisega päevast päeva vaesel viisil pead toitis. Kolmest lapsest oli noorem poeg järele jäänud, kes sel ajal üheksa aastane oli, kui vanemad teineteise järele mulda viidi. Poisikesel ei olnud paremat nõu kui heade inimeste uste eest leivapalukest kerjama minna.
Aasta pärast juhtus ta ühe nõuka peremehe tallu, kus sel puhul karjapoisikest tarvis oli. Peremees ei olnud küll kuri, aga püksid seisid naise jalas, kes kui tulehark kõikide üle majas valitses. Kuidas vaeselapse käsi siin käis, võib igamees arvata. Peksmine, mis ta iga päev sai, oleks kolmele enam kui küll olnud, aga leiba ei antud iial niipalju, et kõht täis oleks saanud. Aga et vaesellapsel midagi paremat loota ei olnud, pidi ta häda kannatama.
Õnnetul kombel oli ühel päeval üks lehm karjast ära kadunud. Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa ühest paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. Ehk ta küll teadis, mis lugu tal seljaga kodus saab olema, siiski pidi ta pärast päeva karja koju ajama. Päike ei olnud veel taeva servast kaugele vajunud, kui ta juba kuulis perenaise häält:
„Laisk koer! Kuhu sa karjaga jääd?“
Ei aidanud siin pikem kõhklemine, kui aga kiiresti koju ja kepi alla.
Ehk küll juba õhtuhämarik käes oli, kui kari õueväravasse jõudis, oli terase perenaise silm kohe ühe lehma puudu leidnud. Sõna lausumata tõmbas ta aiast ligema teiba, millega poisikesele selga hakkas virutama, nagu tahaks teda peeneks tampida. Tulises vihas oleks ta poisikese surnuks nottinud ehk teda eluaegseks sandiks teinud, kui peremees, kisa ja nuttu kuuldes, halastuse pärast väetile appi ei oleks jõudnud. Et ta tigeda naise kombeid põhjani tundis,
39
