tus oli suur, kui ta peiukodus kirstu lahti tehes selle lõuendipakkudega täidetud ja põhjas nahkkotis sada hõberubla leidis.
Sama lugu sündis hiljem iga tütrega, keda kauaks vanemate juurde ei jäetud, kui rahvasuus korra avalikuks oli tõusnud, mida rikas kirst igaühele kodunt kaasa oli andnud.
Aga üks neist väimeestest oli väga ahne: ta ei tahtnud sellega leppida, mis noorik kirstus kaasavaraks toonud, vaid mõtles: vanematel võib palju salavarandust veel kodus olla, kui igale tütrele nii palju jõuavad kaasa anda.
Seepärast läks ta ühel päeval äiale võõrsiks ja hakkas vara nuiama.
Vabadik ütles tõtt mööda:
„Mul ei ole mingit varandust hinge taga, niisama vähe jõudsin oma tütardele suuremat anda kui ühe kirstu. Mis igaüks oma kirstust leidnud, ei tulnud minu käest, vaid oli ristiema vaderianne, kes igale lapsele varrupäeval ühe rublatüki kinkis. Sellest helduseandest oli hiljem vara kirstu kasvanud.“
Ahne väimees ei uskunud äia juttu, ähvardas kohtusse kaebama minna, et vanamees sorts ja tuuletark olevat, kes kurjaga palju varandust kokku korjanud.
Et vabadik niisugust süüd hingel ei teadnud olevat, ei kartnud ta väimehe ähvardust. Aga väimees täitis ähvarduse ja kaebas asja kohtusse. Kohus laskis teised väimehed enese ette kutsuda, nõudis neilt, kas igaüks niisama palju varandust oli saanud. Mehed tunnistasid tõeks, et igaüks kirstutäie lõuendipakkusid ja sada hõberubla oli saanud. Seda peeti väga imeks; sest kõik ümberkaudne rahvas teadis vabadiku kehva mehe olevat, kellel muud varandust ei olnud kui kaksteistkümmend kaunist tütart. Et need tütred maast-madalast ikka puhaste valgete särkidega olid käinud, teadis rahvas; ometi polnud keegi neil veel suuremat uhkust näinud, ei sõlge või preesi rinnas ega kirjut rätikut kaelas.
Kohtuvanemad võtsid nõuks imeliku loo pikemalt läbi katsuda: kas vanamees tõesti nõid pidi olema.
Ühel päeval läksid kohtuvanemad hulga teenritega linnast välja, tahtsid vabadiku maja ümber vahid panna, et keegi jooksu ei pääseks või mingit vara salamahti kõrvale ei viiks. Ahne väimees võeti teejuhiks kaasa.
Kui nad metsa äärde jõudsid, mille varjus vabadiku hurtsik seisis, pandi vahid igale poole valvama, et sealt ainustki loomakest pakku ei põgeneks, enne kui asi selgeks saab. Ka hobused jäeti siia ja mindi jala teerada mööda otsekohe hurtsiku poole. Teejuht-väi-
36
