„Ära karda, armas laps, ega ma sulle kurja tee. Pane tähele ja pea meeles, mis ma sulle kuulutan. Tänavu sügisel tulevad sulle kosilased; mees on kehv nagu sinagi, siiski ära hooli sellest, vaid võta ta viinad vastu. Teie olete mõlemad head inimesed, seepärast tahan teile õnne tuua ja teid edasi aidata; aga murekandmist ja kätetööd ärge jätke maha, muidu ei või ükski õnn teil kesta. Säh, võta see kotike ja pista oma tasku, seal ei ole muud sees kui mõned lähkrikivid. Kui oled esimese lapse ilmale toonud, siis viska üks kivike kaevu, et ma sind vaatama tulen. Meie tänaöösisest kokkusaamisest ja jutust ära lausu kellelegi sõnakest!“
Nõnda rääkides oli imelik võõras tütarlapse silmist kadunud, otsekui maa alla vajunud. Tütarlaps ehk oleks ka seda lugu unenäoks arvanud, kui kotike ta pihus teisiti poleks tunnistanud. Kotist leidis ta kaksteistkümmend lähkrikivi.
Kuidas neitsi jaaniööl ette kuulutanud, nõnda sündis hiljemini: tütarlaps viidi sügisel mehele ja kosilane oli üks kehv sulane. Teisel aastal tõi noorik esimese tütre ilmale; tuletas meelde, mis tal jaaniööl tüdrukupõlves oli juhtunud, tõusis salamahti sängist, läks kaevule ja viskas ühe kivikese kaevu. Kivike kukkus sulpsatades alla. Sedamaid seisis valges riides lahke neitsi tema ees, üteldes:
„Ma tänan, et sa mind meeles pidasid. Ma tahan lapsele vaderiks olla.“
Võõras naisterahvas võttis lapse oma sülle, sidus hõberubla lapse mähkmete sisse ja andis siis emale tagasi,. Nõnda sündis hiljem lugu iga lapse sündimise ajal, kuni neid tosin täis oli saanud. Viimase lapse sündimisel oli neitsi tütre emale ütelnud:
„Tänasest päevast ei saa sinu silm mind enam näha, ehk ma küll nägemata iga päev sinu ja su laste ümber tahan olla. Kaevu vesi kosutab su lapsi paremini kui kõige kallimad road. Jõuab aeg kätte, kui su tütred mehele lähevad, pead sa igaühele tema rublatüki kirstus kaasa andma, mille ma vaderiandeks kinkisin. Suuremat uhkust ei pea neil tüdrukupõlves olema, kui kõige puhtamad särgid ja rätikud äri- ja pühapäeval.“
Lapsed kasvasid ja kosusid, et lust oli näha. Leivapalukest leiti enamasti ikka vabadiku majas, mõnikord ka servet. Siiski näis kaevuvesi lastele ja vanematele kõige rohkem tuge andvat.
Vanem tütar sai nõukale perepojale mehele. Ehk tal küll suuremat viia ei olnud, kui mõned riidehilbud, siiski tehti kirst, pandi riided ja vaderi rublatükk sinna sisse. Mehed leidsid kirstu vankrile tõstes väga raske, arvasid kivi sees olevat, sest et muud varandust kehval vabadikul ometigi tütrele ei olnud kaasa anda. Nooriku imes-
35
