KAKSTEISTKÜMMEND TÜTART
Ühel kehval vabadikul oli kord kaksteistkümmend tütart, nende hulgas kaks paari kaksikuid. Jumeda näoga tütarlapsed olid kõik terved ja prisked ning üliväga viisakad. Vanemate kitsikut elamist vaadates näis küll mitmele mõistmatu, kuidas nad hulgale lastele peatoitu ja kehakatet jõudsid muretseda. Lapsed olid iga päev pestud silmadega, silutud juustega, ja ikka olid neil puhtad, valged särgid seljas, otsekui saksa lastel. Mõned arvasid vabadikul sala varakandja olevat, teised pidasid teda nõiaks, mõned teised jälle tuuletargaks, kes tuulispeana salavara pidi kokku riisuma.
Aga tõeliselt oli lugu hoopis teisiti.
Vabadiku naisel oli üks sala-õnneandja, kes lapsi toitis, kasis ja haris. Kui ta tütarlapsepõlves alles võõras talus teenimas oli, nägi ta kolm ööd ühtejärge unes uhke naisterahva enese juurde tulevat, kes teda jaaniööl küla allikale käskis minna. Ta ehk ei oleks seda unenägu palju tähele pannud, kui jaaniõhtu tule ääres üks hääleke talle alaliselt sääsekombel kõrva poleks pirisenud:
„Mine allikale, mine allikale, kus su õnne veesooned immitsevad!“
Ehk ta küll salanõu kuuldes natuke kohkus, siiski võttis ta viimaks julgust, lahkus teiste tütarlaste hulgast, kes kiigel ja tule ümber käratsesid, ja hakkas allika poole sammuma. Aga mida ligemale ta jõudis, seda enam lõi ta süda kohkuma. Ta oleks vist teelt tagasi läinud, kui sääse hääleke kõrvas talle mahti oleks andnud. Nüüd pidi ta vägisi edasi minema.
Ligemale jõudes nägi ta valges riides naisterahva allika ääres kivi otsas istuvat. Kui see tulija kartust märkas, tõusis ta jalule ja läks mõne sammu tütarlapsele vastu, pakkus teretuseks kätt ja ütles:
34
