Kuningatütar, kes kaunist noormeest ukseprao vahelt salamahti oli luurinud, ütles ohates:
„Oleks mul võimalik lehmale kammitsaid jalga panna, ma teeksin seda, kui selle mehe endale kaasaks võiksin saada.“
Hommikul, kui päev oli tõusnud, sidus Pikkjalg lehmale kütke kaela ja võttis ise oheliku teise otsa pihku, et lehm temast väga kaugele ei jõuaks.
Kui lauda uks lahti tehti, pistis põdralehm kui tuulehoog jooksu, karjane ohelikkupidi tema kõrval, nõnda et ta mitte sammugi lehmast maha ei jäänud. Kuningas ja vaatav linnarahvas panid mehe imelikku kiirust imeks, sest tänini ei olnud veel keegi paarisada sammugi lehma kõrval jõudnud joosta.
Ehk küll Pikkjalal niipea väsimust karta ei olnud, siiski võttis ta nõuks lehma selga istuda, kui rahva silm teda enam ei näinud. Ta kargas põdralehma turjale, pidas kütke otsast kinni ja laskis ennast sedaviisi ratsul edasi sõidutada.
Noore keskhommiku ajal märkas põdralehm, et selle karjase käest pääsemine võimalik ei olnud, kinnitas sammu ja hakkas maast rohtu sööma. Pikkjalg astus seljast, heitis põõsa alla puhkama, aga pidas oheliku kinni, et lehm jooksu ei pääseks. Palaval lõunaajal heitis ka lehm tema kõrvale põõsa varju maha ja hakkas mäletsema.
Pärast lõunat katsus elajas veel paar korda jalgade kiirusega ennast karjase käest päästa, aga mees oli temal kui tuul turjal, sellepärast ei olnud tal tarvis oma jalgu kulutama hakata.
Väga suur imestus tõusis kuningal ja rahval, kui päeva veerul nähti, kuidas peru põdralehm kui vagasem lambatall karjasega seltsis koju tuli. Pikkjalg viis lehma lauta, pani ukse kinni ja läks siis palumist mööda kuninga lauda sööma.
Peale õhtusööki jättis ta head aega ja ütles ennast tahtvat aegsasti puhkama heita, et päeva väsimust lõpetada. Siiski ei läinud ta puhkama, vaid vendade juurde, kes teda metsas ootasid.
Teisel päeval pidi Osavkäpp uhked riided selga panema ja kuningakotta minema teist katsetööd toimetama. Kuningas, kes teda eilseks meheks arvas, kiitis ta karjasetööd ja soovis õnne, et mees ka värava võiks õhtul kinni panna.
Kuningatütar oli jälle ukseprao vahelt kena meest luurinud ja ütles ohates:
„Oleks mul võimalik, ma võtaksin kurja näpisti värava küljest, et sellele kallile noormehele viga ei sünniks, keda endale kaasaks sooviksin.“
Osavkäpp teadis selgesti, mis lugu värava riiviga oli, seepärast
27
