Hiljem juhtus, et kolmandal põlvel vitsake ühele mehele päranduseks sai, kes vanemate keelust lugu pidamata väga palju tühja soovis ja sellepärast kuldvitsakest ilmaaegu vaevas. Siiski ei tulnud tema soovimistest veel suuremat kahju, sest et soovitud asjad võimalikud olid. Ülemeelne mees ei leppinud aga sellega, vaid hakkas vitsa rammu katsudes võimatuid asju soovima. Nõnda oli ta ühel päeval kuldvitsakest sundinud päikest taevast maha tooma, et ta päikese ligidal kord oma selga võiks soendada.
Vitsake täitis küll peremehe käsu, aga et päikese mahatulemine võimatu asi oli, siis saadeti päikese poolt nii tulised terad soovijale kaela, et ta koos hoonetega tükkis ära põles ja sinna mitte pisematki järele ei jäänud, kus kohas hooned enne olid seisnud.
Kuhu aga õnnevitsakene oli jäänud või kust teda otsida sünniks, seda paika ei teadnud keegi nimetada ega sinna teed juhatada. Arvatakse, et mahatulnud ägedad päikeseterad sel õnnetul päeval metsas puud nõnda olla ära ehmatanud, et nende keelepaelad kinni jäid ja hiljem ükski enam sõna suust ei saanud kuulutada.
