Kui nüüd vennad vanemate kojas koos olid, leiti neil niipalju rikkust, et nad enam kui poole kuningriiki endile päriseks oleksid võinud osta. Ema tuletas nüüd meelde, kuidas õnnetooja titeke kõike seda oli sünnitanud, aga ta ei rääkinud kellelegi pikemalt imelikku lugu. Vara oli neil otsata palju, nõnda et poegadel enam tarvis ei oleks olnud uut teenistust otsima minna. Aga kust seda rikast maailmas peaks leitama, kes oma varaga lepiks ja veel suuremat peale ei sooviks saada?
Kui vennad hiljem teada said, kuidas ühe kõige rikkama kuninga tütar Põhjamaal selle omaks pidi saama, kes kolm iseäralikku rasket asja jõuaks toimetada, mis siiasaadik veel kellelgi võimalik ei olnud, pidasid nad üheskoos nõu lugu katsuma minna. Igalt poolt laiast maailmast oli katsujaid juba küllalt käinud, aga ükski ei jõudnud nende katsetöödega korda saada, sest et töö meestel ikka üle rammu käis ja ühel inimesel kogunisti võimalik ei olnud.
Kui nõu oli peetud, läksid mehed kolmekesi teele, ja et kiiremalt edasi saada, kandis Pikkjalg teisi vahete-vahel seljas edasi. Et üks mees töö ära pidi toimetama, ei tohtinud nad kolmekesi üheskoos kuninga ette astuda. Pikkjalg saadeti asja läbi kuulama.
Kolm katsetööd, mis kuninga väimees pidi toimetama, olid need: esiteks pidi mees ühe päeva suure põhjapõdra-lehmaga karjas käima ja selle eest hoolt kandma, et tuulejalgne lehm ta käest jooksu ei pääseks, õhtul päeva veeru ajal pidi ta lehma jälle lauta ajama. Teiseks pidi mees õhtul kuningalossi väravad lukku panema. Kolmas katsetöö, mis kõige raskem näis, oli see, et mehe suust õuna ammuga nõnda lasta, et mees, kes kõrgel mäe otsas seisab, õun vartpidi suus, mitte viga ei saaks, aga nool õuna keskelt läbi läheks.
Ehk küll kaks esimest tööd rasked ei paistnud olevat, siiski ei olnud neid veel keegi siiasaadik jõudnud toimetada. Põhjapõdra-lehmal oli nii imelik kiirus, et ühe päevaga päeva tõusust kuni päeva veeruni maailma võis läbi joosta. Kuidas võis inimene temaga ühes nii kaugele sammu pidada?
Teise katsetüki juures oli nõidusevägi. Üks nõid oli enese värava raudriiviks moondanud ja tegi nüüd seda tempu, et kui mees redelit mööda üles minnes oma käe riivi külge pistis, siis võttis nõid põrguvõimuga käest kinni, nii et ükski vägi enam kätt ei võinud päästa, enne kui sorts ise selle tahtis lahti lasta. Aga käevangistus ei olnud siin ainuke viletsus, vaid sel silmapilgul, kui käsi näpistisse oli sattunud, hakkas värav edasi-tagasi tantsima, kui oleks kangem tuulehoog teda kihutanud. Sellepärast pidi kättpidi vangistatud mees
25
