Saagu minust mis saab, aga mina ei raatsi elusaid puid hukkama minna.“
Vanataat vahtis rõõmsa silmaga tema peale ja ütles:
„Ma tänan sind, külamees, et sa minu laste palumiste vastu oma kõrvu ei ole lukku pannud. Sellest heldusest ei pea sulle kahju tulema. Ma tahan sulle selle eest tasu anda ja hoolt kanda, et sul edaspidi millestki ei pea puudus olema. Minu laste valamata verepiisad peavad sulle õnneks saama. Mitte üksnes tarbepuude poolest ei pea sul iial puudust olema, vaid ka muude asjade läbi peab õnnistus sinu majasse astuma, nõnda et sul edaspidi suuremat vaeva ei ole, kui aga oma südame soovimised suuga avalikuks teha. Siiski pead sa ennast selle eest hoidma, et sinu soovimised ülekäte ei läheks. Ka oma naisele ja lastele tuleta meelde, et nad üleliigseid soovimisi peavad taltsutama. Muidu tuleks oodatud õnnest õnnetus. Säh, võta see kuldvitsake ja hoia teda kui oma hinge!“
Üteldes andis ta mehele paari vaksa pikkuse ja sukavarda jämeduse kuldvitsakese ja lisas õpetuseks:
„Tahad sa hoonet ehitada ehk midagi muud tarvilikku tööd teha, siis mine sipelgapesale, vibuta vitsakest kolm korda pesa poole; aga ära löö mitte pesasse, muidu võiksid väikestele elukatele viga teha. Käsi sipelgaid, mis nad peavad tegema, siis leiad sa teisel hommikul töö tehtud, nagu olid soovinud. Tahad sa toitu, siis käse pada, et ta sulle rooga valmistaks, mida sa himustad. Tahad sa magusat toidu kõrvale, siis näita kuldvitsakest mesilastele ja käse nad tööle, siis toovad nad sulle rohkem kärjemett, kui sina ja sinu pere süüa jõuavad. Tahad sa mahla, siis käse kaske ja vahtrapuud, nad täidavad sinu käsu sedamaid. Lepp peab sulle piima andma ja kadakas tervist tooma, kui sa nendele käsu annad.
Kala- ja liharooga keedab pada sulle iga päev, ilma et sul tarvis oleks ühtegi elavat looma tapma minna. Tahad sa lõuendit, siidi ehk villast riiet, siis käsuta ämblikke, küll nad sulle kangast koovad, sedamööda, kuidas sa himustad. Sel viisil ei pea sul edaspidi ühestki asjast puudus olema, vaid saad selle eest küllust, et sa minu laste palumisi kuulda võtsid ja nad elama jätsid. Mina olen metsaisa, keda puude üle valitsejaks on seatud.“
Siis jättis vanataat head päeva ja kadus sedamaid mehe silmist.
Aga mehel oli kuri naine, kes kui tige koer juba õue peal haukudes vastu tuli, kui ta meest tühja käega metsast nägi tagasi tulevat.
„Kuhu puud jäid, mis sa pidid tooma?“ kisendas naine.
Mees kostis tasaselt:
249
