Mees võtnud ka tema palumist kuulda ja läinud toominga juurde; toomingas kirvest nähes haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Ma olen alles õitsev ja pean künnilinnule varju andma, et ta minu okste peal laulaks. Kus rahvas veel nii kaunist linnulaulu kuuleks, kui linnud minu maharaiumise pärast meie maalt ära põgeneksid?“
Mees kuulnud temagi palvet ja läinud pihlaka juurde, tahtnud pihlakat maha raiuda; aga ka pihlakas haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Olen parajasti õilmes! Kust siis marjakobarad peaksid kasvama, mis sügisel ja talvel lindudele toitu annavad? Mis neist vaestest saab, kui mind maha raiutakse?“
Mees kuulnud temagi palumist ja jäänud mõtlema: kui lehtpuudest midagi loota ei ole, tahan okaspuudega õnne minna katsuma. Ta läinud nüüd kuuse juurde ja tahtnud kuuske maha raiuda. Kuusk aga kirvest nähes kohe haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja tugev, pean sugu kasvatama, suvel ja talvel rahvale iluks haljendama.“
Mees läinud männi juurde. Mänd paluma:
„Ma olen alles noor ja tugev, pean kuusega seltsis ühtepuhku haljendama; kahju oleks, kui mind maha raiutakse!“
Mees läinud kadaka juurde, kadakaski paluma:
„Jäta mind elama! Ma olen kõige suurem metsa varandus ja õnnetooja kõigile, sest et mind 99 tõve vastu võib tarvitada. Mis inimestest ja elajatest peab saama, kui mind maha raiutakse?“
Mees istub mätta otsa ja hakkab mõtlema:
„Lugu näib imelikum kui ime. Igal puul on oma keel suus ja palumisesõnad keele peal, miska hukkamise vastu seisab! Mis ma pean tegema, kui kuskilt enam puud ei leia, mis ennast vaikselt laseks maha raiuda? Minu süda ei jõua nende palumistele vastu seista. Kui mul naist kodu ei oleks, läheksin tühja käega koju.“
Seal astus metsa paksust üks pika halli habemega vanamees, kasetohust särk ja kuusetohust kuub seljas, mehe ette ja küsis:
„Miks sa, vennike, nii nukral meelel künka otsas istud? Kas sulle keegi pahandust on teinud?“
Mees kostis:
„Miks ma nukker ei peaks olema? Võtsin hommikul kirve kätte, läksin metsa, tahtsin sealt tarbepuud raiuda ja koju viia, aga vaata imet! ühekorraga leian kõik metsa elavalt, kus igal puul oma meel peas ja keel suus, miska vastu oskab paluda. Minu südames ei ole ühtegi verepiiska, mis nende palumise vastu jõuaks seista.
248
