HELDE PUURAIUJA
Ennemuiste läinud üks mees metsa puid raiuma. Tulnud kase juurde, tahtnud kaske maha raiuda; kask kirvest nähes aga haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja hulk lapsi mul taga, kes minu surma pärast nutaksid.“
Mees kuulnud tema palumist ja läinud tamme juurde; tahtnud tamme maha raiuda. Tamm hakanud kirvest nähes haledasti vastu paluma:
„Jäta mind veel elama! Ma olen alles priske ja tugev, tõrud küljes kõik toored, mis ei kõlba külvamiseks. Kust tulev põlv tammemetsa saab, kui minu tõrud nurja lähevad?“
Mees kuulnud ka tema palumist ja läinud saarepuu juurde, tahtnud saarepuud maha raiuda. Ka saarepuu kirvest nähes haledasti vastu paluma:
„Jäta mind veel elama! Ma olen noor ja kosisin vast eile nooriku! Mis temast vaesest peab saama, kui mind maha raiud?“
Mees kuulnud ka tema palumist ja läinud vahtrapuu juurde, tahtnud teda maha raiuda. Vahtrapuu aga haledasti vastu paluma:
„Jäta mind veel elama, mul lapsed alles väikesed, kõik kasvatamata! Mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“
Mees kuulnud jällegi palumist ja läinud lepa juurde. Lepp kirvest nähes haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Ma olen parajasti piimas, pean palju väikseid loomi oma mahlaga toitma. Mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“
Mees läinud edasi haavapuu juurde, haavapuu aga haledasti vastu paluma:
„Jäta mind elama! Pean oma lehtedega tuulekõigul kahisema ja öösel üleannetumaid kurjalt teelt hirmutama. Mis maailmast peaks saama, kui mind maha raiutakse.“
247
