tuppa ja hakkas ise selle peal mängima. Ehk ta küll kõigest väest hingeõhku pilli sisse puhus ja toru küljes sõrmi liigutas, siiski ei tulnud pillist paremat häält välja kui sabanäpistisse pandud kassilt või hundisõidul vingutatud põrssalt.
Kalamees ütles naerdes:
„Ärge väsitage ennast ilmaaegu! Ma näen selgesti, et teist pillipuhujat ometi ei saa! Minu karjapoisike oleks küll osavam pillilööja.“
„Tohoo!“ hüüdis kurat, „või arvate selle pilli puhumist pajuvile sarnaseks, et mängimine üsna naeruasi on? Tule, vennike, katsu esiteks, ja kui sina või su karjapoiss midagi hääle sarnast pilli sisse peaks puhuma, siis ei taha ma pikemalt põrgu peremehe nime kanda. Säh, tule katsu!“ hüüdis ta, pilli poisikese kätte andes.
Poisike Pikker võttis pilli. Aga kui ta suu toru külge pani ja hingeõhku sisse puhus, siis värisesid põrgu seinad ning kurat langes oma perega uimaselt maha ja nad olid minestuses otsekui surnud.
Äkitselt seisis poisikese asemel vana müristaja-taat ise kalamehe kõrval, tänas abi eest ja ütles:
„Tulevail päevil, kui mu pill jälle pilvedest hüüab, peavad su võrgud rohkesti saaki andma.“
Siis ruttas ta kodu poole minema.
Teel tuli Paristaja-poeg talle vastu ja langes põlvili, süüd kahetsedes ja alandlikult andeks paludes.
Kõue-taat ütles:
„Inimeste kergemeel eksib sagedasti tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale on sünnitanud.“
Seda üteldes istus ta kivi otsa ja hakkas müristamise pilli puhuma, kuni vihmaväravad lahti läksid ja maapinda pisaratega jootsid.
Paristaja-poja aga võttis vana Kõue-taat endale sulaseks.
