„Veni, veni, vennikene, kasva kaelapennikene!“ kuni ta pilve piirini kasvas.
Kui Paristaja-poeg üle pilve serva silmad kaugemale ulatas, nägi ta Kõue-taati rahulikult magavat, pea vastu pilverüngast asetatud, aga parem käsi oli põigiti müristamise riista üle sirutatud.
Seepärast ei oleks võimalik olnud pilli ära võtta, sest et käe külge puutumine magaja oleks äratanud. Paristaja-poeg ronis vanapoisi õlalt pilvele, läks kassisammul ligemale ja katsus kavalusest abi.
Ta võttis täi oma kõrva tagant ja pistis Kõue-taadile nina peale kutistajaks. Vanataat hakkas sedamaid käega nina sügama. Silmapilk näppas Paristaja-poeg müristamise riista tema kõrvalt ja kargas pilve servalt kuradi kuklasse, kes temaga mäest alla punus, nagu oleks temal tuluke kannul olnud. Ei olnud vanapoisil enne püsi ega aega tagasi vaadata, kuni ta põrgu jõudis. Seal pani ta vargasaagi raudkambrisse seitsme luku taha, tänas Paristaja-poega mõnusa abi eest ja laskis ta hingega tükkis priiks.
Aga nüüd sündis ilmale ja inimestele õnnetus, mida Paristaja-poeg ei teadnud ega võinud ette arvata: pilved ei andnud enam piisakestki märga, kõik närtsis põua kätte.
„Olen ma kergel meelel kogemata seda viletsust rahvale sünnitanud, siis pean ma asja jälle püüdma parandada, niipalju kui iial võimalik,“ mõtles Paristaja-poeg, ja hakkas nõu pidama, kuidas häda võiks vähendada.
Ta läks põhja poole, kus üks kuulus tark elas, avaldas sellele varguseloo ja rääkis ühtlasi, kus müristamise riistapuu praegu varjul seisab.
Tark ütles:
„Peab vanale Kõue-taadile sedamaid sõnumeid saatma, kus tema müristamise riist vangis seisab. Küllap ta siis ise pikemalt nõu leiab, et kadunud omandust tagasi püüda.“
Siis läkitas ta põhjakotkaga vanale pilvetaadile sõnumid. Juba teisel hommikul tuli Kõu tarka tänama, kes temale varga jäljed kätte oli näidanud.
Seepeale moondas Kõu enese väikeseks poisikeseks, läks ühe kalamehe juurde ja tingis enda suviseks palgaliseks. Ta teadis, et kurat sagedasti järvel kalu tabamas käis, ja lootis temaga seal kokku saada. Ehk küll poisike Pikker väsimata ööd ja päevad nootasid oma silmast ei lasknud, siiski läks tükk aega, enne kui ta vaenlast näha sai.
244
