raksu järel, nii et maapind vabises ja kaljud kerkisid. Igal põrutamisel vajutas vanapoiss rusikad kõrvade ette ja pigistas silmad kinni; külm higi kattis tema värisevat keha, nii et ta sõna suust välja ei saanud.
Õhtu eel, kui müristamine oli mööda läinud, ütles ta Paristaja-pojale:
„Kui vanataat vahete-vahel nii palju kära ja mürinat ei teeks, võiksin ma temaga läbi saada ja rahulikult elada, sest et tema nooled mulle maa all haiget ei või teha. Aga tema kole mürin küpsetab mind nõnda, et ma korraga meele peast kaotan ja enam ei tea, mis teen. Maksaksin sellele mehele rohket palka, kes mind sellest kitsikusest päästaks.“
Paristaja-poeg kostis:
„Siin ei ole paremat nõu, kui müristamise riistapuud vanataadi tagant salamahti ära varastada.“
„Ma varastaksin küll,“ kostis kurat, „kui asi võimalik oleks, aga vana Kõu on alati valvel. Ta ei jäta päeval ega öösel müristamisriista vahtimata, kuidas seal varastamine võimalik oleks?“
Paristaja-poeg hakkas nüüd pikemalt rääkima, kuidas tema arvates asi võiks korda minna.
„Jah, kui sina mulle appi tuleksid,“ hüüdis kurat, „siis ehk võiks peetud nõu meil korda minna; mina üksi ei või temast iial jagu saada.“
Paristaja-poeg lubas temale abimeheks minna, aga selle vaeva eest ei küsinud ta pisemat palka, kui et kurat tema hingekaubast pidi tagasi astuma.
„Minupärast võta kolm hinge, kui sa mind sellest koledast hirmust päästad!“ hüüdis kurat rõõmsalt.
Siis avaldas Paristaja-poeg temale, mil viisil ta varguse võimalikuks arvas, kui nad mõlemad ühel meelel ja ühel rammul tööle läheksid.
„Aga,“ ütles ta viimaks, „meie peame niikaua ootama, kui vanataat jälle ühel päeval ennast nõnda ära väsitab, et raskesti magama uinub, sest muidu magab ta kui jänes, silmad valla.“
Mõni aeg pärast meeste nõupidamist tõusis pikk ja raske müristamine. Kurat istus Paristaja-pojaga jälle kivi all varju-urkas peidus. Hirm oli vanapoisi kõrvad kinni pannud, nii et ta sõnagi peremehe jutust ei kuulnud.
Õhtul läksid mõlemad kõrge mäe otsa, kus vanapoiss Paristaja-poja oma õlgadele tõstis ja nõiduseväel ennast pikemaks hakkas venitama, ise sealjuures lauldes:
243
