PARISTAJA-POEG
Paristaja-poeg tegi kuradiga seitsme aasta peale kauba, et kurat teda sulase viisil pidi teenima ja tõrkumata igas tükkis peremehe tahtmist täitma. Truu teenistuse palgaks tõotas Paristaja-poeg talle oma hinge anda. Kurat täitis oma lubatud kohust peremehe vastu, ei põlanud kõige raskemat tööd ega nurisenud iial toidu üle, sest ta teadis, mis palga ta seitsme aasta pärast õigust mööda pidi saama.
Kuus aastat oli mööda läinud ja seitsmes juba käes, aga Paristaja-pojal ei olnud kogunisti lusti kurjavaimule oma hinge nii odavasti ära müüa. Seepärast lootis ta mingi kavalusega ennast vaenlase küüsist päästa. Juba kaupa tehes oli ta vanapoissi tüki tüssanud: enda vere asemel oli temale kuke verd kinnituseks andnud, mis pettust tölpsilm tähele ei pannud. Selle pettusega läks kõige kindlam side tühja, mis hinge pidi nõnda sõlmitama, et ta enam lahti ei pääseks.
Ehk küll teenistusaja lõpp päev-päevalt ikka ligemale jõudis, siiski ei olnud Paristaja-pojal veel mingit tempu välja arvatud, miska ta ennast lahti võis päästa. Nüüd juhtus, et must äikesepilv ühel palaval päeval lõuna poolt üles tõusis ja rasket müristamist ähvardas. Vanapoiss põgenes sedamaid maa põhja varjule, kuhu ta selle tarbeks urgastee kivi alla oli teinud.
„Tule, vennike, mulle seltsiks, seni kui müristamine mööda läheb!“ palus kurat mesikeelel peremeest.
„Mis palka sa mulle selle eest lubad, kui su palumise täidan?“ küsis Paristaja-poeg.
Kurat tõotas maa all kaupa sobitada, sest et siin enam tingimise mahti ei olnud, kus pilv iga silmapilk kaela ähvardas tulla.
Paristaja-poeg mõtles:
„Täna on kartus vanapoisi üsna küpseks teinud. Kes teab, ehk päästan enese õnnelikult tema käest.“ Nõnda mõteldes läks ta temaga koopasse.
Raske müristamine vältas sel korral väga kaua; raks kärgatas
242
