mees, tükk maad teistest ees joostes, oli nii ilus, et sooja peaga kütil aega ei olnud kauba tingimusi meelde tuletada, mis temale keelanud olid kõige suuremat elajat maha lasta. Ta tõstis kiiresti püssi palge, sihtis ja andis suurele rebasele matsu pihta. Samal silmapilgul langes — mitte küll lastud rebane, aga tema asemel kütt ise surnult maha.
Teisel hommikul leiti tema surnukeha vähem kui verst maad külast eemal välja pealt, kus püssikuul tema südamest läbi oli läinud. Püssist võis selgesti näha, et ta ennast ise meelega ei olnud tapnud, sest et püss paar sammu temast eemal leiti ja püssi ots temast ära käänatud oli.
Külamehed viisid ta koju ja hakkasid kirstu tegema. Sealjuures tuli sagedasti nende silmade ette üks suur must kass, keda ükski enne ei olnud näinud. Kui kirst valmis sai ja surnukeha taheti sisse hakata panema, tõusis meestel uus ehmatus. Lina surnu pealt ära võttes ei leitud seal enam surnut, vaid üks õlekubu oli tema asemele laudsile pandud. Surnuga ühes oli ka suur must kass ära kadunud, kes keegi muu ei võinud olla kui vanapoiss ise.
Hiljem tõusnud kuuldavaks, et ühel ligidal asuval sortsil, kes kaua aega sängis oli põdenud, mõlemad jalad põlvest kangeks olid jäänud, nõnda et mees muidu ei võinud käia kui kahe karguga. Selle mehe jalad oli vist metsas tuulde lastud küti nuhtlusekuul selle eest alt võtnud, et sorts tema püssi oli ära teinud.
