rääkinud, vaid mõtetega aega viitnud, nõnda kui teine mees oma kriipsude arvamisega. Kõrtsmik astunud kaubakambrist ja küsinud:
„Külamehed, kui teil enam tahtmist ei ole midagi minu käest võtta või ööseks siia jääda, siis tehke minekut! Ma tahan kõrtsi uksed kinni panna ja magama heita.“
Kütt kostnud:
„Anna, vennike, veel aega piipu toppida ja tuld peale panna, siis lähen ma koju.“
Kui kütt selle talituse oli toimetanud, võttis ta oma püssi nurgast, jättis head õhtut ja läks toast välja. Sõna lausumata astus võõras mees tema kannul. Nagu kütt ukse ees kuuvalgel tähele pani, oli ta rohkesti peaosa temast pikem ja lonkas natuke üht jalga.
Natuke maad edasi minnes nägi kütt, et külamees temaga sedasama teed läks, jäi seisatama ja küsis:
„Kas läheme ehk ühte teed?“
Võõras mees kostis:
„Võib olla! Minu tee läheb igale poole, kus jälgi ees leian, olgu pahemat ehk paremat kätt.“
Kütt ütles:
„Minu tee läheb otsekohe koju.“
Võõras mees kostis naeratades:
„Ükspuha! Siis tulen sind tüki teed saatma, sest et minul kodu ikka seal on, kuhu ma parajasti juhtun.“
Edasi minnes küsis kütt, mis kriipsusid tema kaaslane kogu õhtul laua peale oli tõmmanud, ja miks ta neid kokku lugenud. Võõras mees kostis lühidalt:
„Tänase päeva talitusi, misjuures aga ühe leidsin puudu olevat. Sellepärast pean ruttama, enne kui kesköö kätte jõuab, et veel üht kala püüda.“
„Siis olete vististi kalamees?“ küsis kütt.
Võõras kostis:
„Sedamööda, kuidas lugu juhtub, olen ma kalamees, linnupüüdja, ehk muud, mis minust tahetakse. Seadust mööda pean ma alati teiste inimeste teenistuses oma kingi kulutama. Aga ütle mulle, külamees, mikspärast sina nii nukral meelel oled, et sul kõrtsis viin ega õlu ei tahtnud maitseda?“
Kütt rääkis temale oma õnnetust, kuidas tema püss vist ära tehtud olevat, et linnud ja elajad teda enam ligi ei taha lasta, ja kui kogemata mõni loom laskmise kaugusele tuleb, siis läheb laeng igakord tuulde.
236
