„Kui tark mind ennast elajaks moondab, siis läheb ehk asi paremini korda: ma maksan tütre põletatud käed ja jalad kasudega neile kätte.“
Tark moondaski teda koeraks, tappis salamahti väimehe koera, nülgis naha seljast ja tõmbas koeraks läinud eidele selga, nii et väimehe peres rahvas teda oma koeraks pidi tunnistama.
Aga lapserõugutaja vanaeit oli neist jälle rutulisem, jooksis väimehe talusse ja rääkis:
„Teie õuekoer kipub hulluks minema, ta jookseb ümber ja püüab inimesi ja elajaid hammustada. Püüdke ta sellepärast kinni, kui ta õhtul koju tuleb, pange köie otsa kütke, lööge hambad suust ja lõigake mõlemad kõrvad peast; siis ei ole temast kellelegi kahju karta.“
Mees täitis rõugutaja õpetuse, peksis koera hambad kiviga puruks, lõikas kõrvad ja kihutas ta siis õuest minema. Hiljem kuuldi koera valusat ulgumist õue peal.
Teisel hommikul leiti koeraks läinud ämmaeit raskesti haige sängis maas, suu paistetanud ja verine, kõrvad rätiku sisse mässitud. Ei olnud nüüd emal ega tütrel pikemalt himu kolmat korda minna õnne katsuma, ehk nad küll salamahti nõu pidasid, kuidas ükskord väimehele kõik võlad saaks kätte tasuda.
Hiljem tõotasid nad targale väga suurt palka ja maksid kolmanda osa käerahaks ette, kui tark nende abita tasumise töö korda toimetaks. Küll katsus tark nüüd mitut kavalust ja tempu, aga lapserõugutaja vanaeit tegi kõik tema tarkused tühjaks, nõnda et vanamees viimaks õnne tänas, kui tervete liikmetega oli pääsenud.
Laulatamata mehele saanud võõrastütar elas elu otsani oma mehega õnnelikult. Võõrasemast ja tema lihasest tütrest ei olnud aga pikemalt midagi enam kuulda.
