„Tütarlaps pelgab veel pulma pilli, ja teab juba ette, kuidas koju tulles tuletungal tema selga tantsima tuleks!“ ütles võõrasema.
Kui ta väimehele minnes jõekaldale jõudis, kuhu ülemineval talvel mees laulatatud nooriku oli uputanud, leidis ta ühe ilusa jõenupu veepinnal õitsemas. Eit tahtis õilmekest veest tõmmata ja tütre lapsele mänguks viia. Kätt välja sirutades kuulis ta aga häälitsemist. Kas see tuulest ehk veest tõusnud, ei teadnud ta selgesti tunnistada, aga lauluhääl kostis:
„Ära nopi nupukesta, |
Kuulutus pani eide kohkuma; tal ei olnud paremat nõu kui tarka minna otsima, kelle vägi tütrekest lillekese-kammitsast võiks päästa.
Targa abiga moondati jõenupp jälle inimeseks, misläbi ema oma kadunud tütre kätte sai ja sellega seltsis koju tagasi läks. Seal hakkas ta salanõu pidama, kuidas kõige mõnusam oleks väimeest nuhelda, kes kalli lapse jõkke oli uputanud.
Kui pikk nõupidamine midagi paremat kasu ei saatnud, läks ta teist korda targalt abi paluma. Tark lubas tütre kassiks moondada ja väimehe talusse läkitada. Seal pidi kassike öösel salamahti poolõe lapse kõri ära kriimustama, nii et laps enam unest ei ärkaks.
Aga lapserõugutaja vanamoor, kes niisama kaval nõid oli, jooksis väimehe talusse ette, veel enne kui kass sinna jõudis, ja õpetas naisele:
„Kui võõras kass õhtul tuppa tuleb, siis anna temale piima lakkuda ja meelita silitades endale sülle. Kõrveta siis kassil tulise tuhaga küüned ja käpad ära ning viska ta üle ukse välja.“
Noorik täitis õhtul täielikult külaeide õpetust ja kuulis veel tükk aega hiljemgi kassi valusat vingumist õues.
Teisel päeval sai naabrirahvas kuulda, kuidas kassiks käinud tütarlaps äkitselt raskesti haigeks oli jäänud, et enam sängist ei pääsenud. Käed ja jalad olla tal nartsude sisse mässitud, aga mis vea pärast — seda ei kuulutatud kellelegi, sest ema ja tütar ei rääkinud oma viletsat juhtumist teistele.
Aga ema mõtles ööd ja päevad üksnes selle peale, kuidas ta väimehele ja võõrastütrele kurja võiks kätte tasuda. Ta ütles:
233
