nud näha. Kui nad söömalauas istusid, laulis põlatud võõraslaps ukse tagant:
„Peiukesta petetie |
Ämmaeit kargas vihaga pulmalauast ja ütles:
„Sugege häbemata lapulised vemblaga lävelt ja ukse tagant!“
Aga võõrastütar põgenes lakka, kus ta seni tahtis oodata, kuni noorrahvas kambri magama viiakse. Peigmehele ei maitsenud enam söök ega jook, imelikud laulud, mis ta mitu korda oli kuulnud, tegid tal meele nukraks.
Et noorikul sugugi naisterahva kombel loodud rinda ei olnud, sellepärast oli ema temale takukoonlad särgi alla põue pistnud. Kui noorrahvas ja pulmalised olid magama läinud, laulis tuttav hääleke jälle akna tagant:
„Peiukene, poisikene! |
Peigmees seisis kahevahel, süda sees külmem kui küünlakuu, aga kui noorik oli magama uinunud, ruttas ta asja läbi katsuma, kas laul tõtt ehk valet tunnistanud. Ja vaata! takud olid tõesti noorikul rindade asemel põues. Nüüd märkas mehike avalikult pettust, aga siiski ei lausunud ta sellest kellelegi sõnakest, vaid pidas salamahti nõu, kuidas ta ülekohut võiks kätte tasuda.
Teisel päeval noorikuga koju sõites leidis ta jõel jää sees augu, pidas hobuse kinni, ja tegi, kui tahaks hobust joota. Sasis siis äkitselt nooriku peast karvupidi kinni, vedas ta augu servani ja tõukas, pea alla, jalad ülespoole, vette.
„Parem naiseta elada kui takukoonalt kaisutada,“ mõtles mees ja sõitis oma teed.
Õhtul koju jõudes leidis ta aga oma juba kambris ees, kelle rõugutaja-eit salamahti sinna oli toimetanud. Mees oli vahetamise kaubaga väga rahul, ega avaldanud kellelegi sellest loost, mis temale pulmas juhtunud. Ta elas rahus ja õnnelikult oma noorikuga.
Rohkem kui aasta pärast, kui noorikutanu kandjast juba naine oli saanud ja ta parajasti esimest lapsukest kiigutas, tahtis võõrasema teda vaatama minna. Noorikute vahetamisest ei teadnud ta midagi, vaid arvas sestsaadik mehe naiseks oma enese tütart. Et võõrastütar pärast pulmi enam kodus oma silma ei näidanud, leidis võõrasema õigel korral olevat.
232
