„Saanitalda tantsib pulma, |
Tõrre alt pääsenud tütarlaps jooksis küll kiiresti saaja kannul kirikuteed, aga hobuse jalad olid temast palju virgemad, sellepärast ei võinud ta pulmalisi enam kätte saada. Kui ta kiriku jõudis, olid sõrmused juba vahetatud. Mis nüüd teha? Kõik lootus oli otsas. Nuttes läks petetud ja ärapõlatud pruut kirikust, istus tee äärde maha, kust saajad koju poole minnes mööda pidid sõitma. Kui saajalised mööda sõitsid, laulis tütarlaps:
„Seisa, seisa, saajakene, |
Peigmees küsis jälle, mis see laul pidi tähendama ja ämmaeit vastas:
„Üks lapuline laulab nalja!“
Aga asi ei olnud peigmehe silmas kogunisti naljakas; sellepärast laskis ta hobuse seisma jääda ja tahtis minna taga nõudma, mida see naljatemp tähendab. Isamees hakkas teda sõitlema, üteldes:
„Ära tee ennast rahvale naeruks! Kes kosja- ja saajateel koera haukumist läheb kuulama? Oma on sul saanis, nüüd sõida koju, enne kui vorstid ja koogid külmaks jahtuvad!“
Aga ärapõlatud piiga oli ühe pulmalise saani kannule karanud ja sõitis nüüd teistega seltsis koju poole. Saaja kinnipidamise paigas, seni kui peiupoisid kodunt õllekannusid tõid, põgenes tütarlaps saani kannult, istus kadakapõõsa alla ja laulis jälle oma lugu:
„Seisa, seisa, saajakene, |
Peigmehe süda paisus viha täis, ta tahtis asja ligemalt vaatama minna, et selget otsust saada. Aga ämm ja isamees sedamaid keelama:
„Ära kuula lapuliste naljalori, miska ennast rahvale naeruks teed!“
Ehk küll peigmees natuke kahtlema oli hakanud, siiski ei julenud ta vanemate inimeste keeldu tühjaks panna.
Pulmaperesse jõudes tõsteti noorik saanist ja viidi laua taha, aga rätikuid ei võetud tal peast, mispärast peigmees pettust ei või-
231
