Ema mõtles salamahti oma südames:
„Küllap toimetan asjad nõnda korrale, et ta ometigi minu tütre naiseks võtab.“
Kui kosilane siis poole aasta pärast teist korda tagasi tuli, vahetas ema tütarlaste riided ümber ja pani nad mõlemad nõnda voki taha istuma, et tuppa astuja neid seljast, aga mitte silmist pidi nägema.
Viinad võeti vastu ja ema ütles lahke sõnaga:
„Noh, armas kosilane! kui vanasõna tõtt tunnistab, siis peab süda sind nägemata oma armsama juurde juhtima. Avalda mulle nüüd: kumb neist ketrajatest sinu oma on?“
Kosilane astus sedamaid võõrastütre voki taha ja ütles:
„Võõras küll koor pealt, aga tuum ketraja sees oma.“
Nõnda pidid nüüd kosjaviinad joodama. Ehk küll tuline viha ema südant kippus lõhkuma, näitas ta siiski kosilasele lahket nägu. Aga pärast kosilase minekut langes rahesadu seda raskemalt vaesele tütrele kaela, keda ta arvas peiule salamahti märku olevat andnud.
Pulmapäeva hommikul ehtis ema oma tütre uhkesti riidesse ja mässis silmad siidirätikute sisse, et vaevalt ninaots välja jäi. Seepärast ei võinud peig ega pulmalised tema pettust tähele panna. Oma tütre asemele oli ta ühe õlest tite teinud, sellele tütre riided selga pannud ja leeaugu kõrvale istuma seadnud, et pulmalised uskuda saaksid: oma laps keedab niikaua kodu pulmalistele rooga, kui poolõde kirikus mehele laulatatakse.
Võõrastütar vaene istus aga rehe all ühes kummuli pööratud vanas tündris, kuhu palju risu peale oli pandud, et hiir kogemata lõksust välja ei pääseks.
Saajad ei olnud õueväravast veel kaugele jõudnud, kui naabrieit tütarlapsele appi jõudis, teda tõrre alt vangist välja päästis ja tal käskis kiiresti saaja kannul joosta, et ta kirikus laulatusele jaole saaks.
Aga sõites laulsid peiu saanitallad kirikuteel ühtepuhku:
„Oma ohkab tõrre alla, |
Peigmees küsis:
„Miks saanitallad nii imelikult vinguvad?“
Ämmaeit kostis kavalasti:
230
