VÕÕRASEMA
Ükskord oli noore-ealine leskmees teist korda kosja läinud, aga silmad koju unustanud; sellepärast tõi ta väga tigeda nooriku majasse. Kõige kibedamat koerapidu pidi esimese naise tütar maitsema, kes kahe aasta vanuses kui talleke emast järele oli jäänud. Aegamööda, kui võõrasema ise oli tütrekese ilmale toonud, läks võõraslapse lugu hoopis lakka. Siiski kannatas vaene emata loomake kõik kibedused ja raskused, ega kaevanud kellelegi oma viletsust.
Kaval ja tige võõrasema oskas rahva silma ees oma kurjust varjata ja tegi mõndagi tempu, nii et inimesed võisid uskuda, et tema võõrastütart enamgi hellitab ja kallimaks peab, kui oma lihast tütart. Läksid tütarlapsed pühapäeval kiriku ehk kuhugi mujale võõrasse paika, siis nähti ikka võõral tütrel ilusamad ehted ümber olevat kui omal lapsel.
Aga nende naabruses elas üks tark lapse-rõugutaja vanaeit, see vaatas lugu terasema silmaga, ja teadis, kuidas võõrastütre lugu kodus käis, kus teiste silmi vaatamas ja nägemas ei olnud. Tuli vanaeit vahetevahel neid vaatama, siis silitas ta salamahti, teiste nägemata, võõrastütre pead ja palgeid, üteldes:
„Kannata ja looda! Küll tuleb ükskord ka sulle parem aeg kätte.“
Ootajale läheb aeg igavaks, ja kui aasta aasta järgi mööda jõudis ja ometigi paremat põlve majasse ei toonud, hakkas vaenelaps mõtlema, et külaeideke temale üsna tühja oli luisanud.
Juba olid mõlemad tütred inimeseks kasvanud, seal tuli ühel hommikul kosilane nende talusse. Aga emale meelehaiguseks ei tahtnud mees mitte tema tütart, vaid võõraslast kosida.
Ema ütles:
„Lapsed on meil mõlemad veel väga noored, kelle kael tanu ei jõuaks kanda; mina ei raatsi neid nii vara mehele panna.“
Mees ei tahtnud niikaua oodata, mispärast viimaks kaup nõnda sobitati, et ta poole aasta pärast kosjaviinaga pidi tagasi tulema.
229
