tuppa, kus nad sängi pidid heitma ja patjade sisse mähitult tugevasti higistama, et tõvevimm kehast välja läheks.
Kui neid sealt mõne tunni pärast valgele toodi, olid kõigil endised ninad silmnäo küljes.
Kuningas oleks rõõmu pärast esimesel silmapilgul ehk poole kuningriiki targale arstimise palgaks andnud, et tema ja ta omaksed koledast ninatõvest olid päästetud. Merehäda oli aga Pilli-Tiidu endist rahaahnust kahandanud, mispärast ta rohkem hinda ei palunud kui ühe talu ostmiseks tarvis võiks minna, kus ta oma elupäevi rahulikult soovis õhtule ajada.
Kuningas maksis temale siiski kolmevõrra rohkem vaevapalka, miska Tiidu sedamaid sadamasse ruttas ning laevale astus, et omale maale tagasi minna. Kipparile, kes teda tühjalt saarelt oli päästnud, tasus ta lubatud vedamise hinna.
Kodumaa rannast sõitis ta oma sündimise paika, kus isa, kaks venda ja kolm õde alles elasid; ema ja kolm venda olid aga juba mulda läinud.
Tiidu ei andnud ennast enne sugulastele tunda, kui ta talu oli ostnud. Seal laskis ta uhke pidu valmistada ja kõik sugulased võõrsile paluda. Söömalauas andis ta ennast tunda, üteldes:
„Mina olen Tiidu, teie endine laisk poeg ja vend, kes mingile asjatalitusele ei kõlvanud, vanematele meelehaigust tegi ja viimaks salamahti jooksu läks. Õnn oli mul parem kui ma ise, sellepärast tulen ma kui rikas mees tagasi. Nüüd peate kõik minu valda elama tulema, ja isa peab surmani minu majas aset pidama.“
Hiljem kosis ta ühe vaga tütarlapse enesele naiseks, kellel muud vara ei olnud, kui ilus nägu ja hea süda. Pulmapäeva õhtul, kui ta noorikuga kambri magama läks, leidis ta suured kirstud ja kastid ees, kus sees tema endine merepõhja läinud varandus seisis. Ühes kastis oli kiri, kuhu peale need sõnad olid kirjutatud: „Ühele heale pojale, kes vanemate ja sugulaste eest hoolt kannab, annab ka merepõhi oma röövitud vara jälle tagasi.“
Aga kes see vägev vanamees oli olnud, kes teda õnneteele juhatanud, teda merehädast päästnud ja ahnust ning ihnust tema südamest välja kihutanud, seda ei saanud ta iial teada.
