ravärki riided võis lasta teha. Siis pani ta mõned punased õunad korvikese sisse ja läks oma kaubaga kuningakoja värava ette, lootes sealt kõige paremat kaupa leida. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal tuli üks kuninglik teener, ostis ilusad õunad, maksis rohkem hinda kui küsiti ja käskis õunakaupmehe teisel päeval jälle tagasi tulla.
Aga Tiidu pühkis minema, kui oleks tuluke temal taskus olnud, ega mõtelnudki enam teist korda oma kaubaga tagasi tulla, kuna ta ette teadis, et õunad ninasid kasvatama hakkavad. Veel selsamal päeval laskis ta enesele teise ülikonna teha, ostis pika musta habeme, mis lõua külge liimiti, ja misläbi ta enese nõnda teiseks moondas, et kõige tuttavamad inimesed teda ei oleks võinud ära tunda. Kaugel linna alevis võttis ta trahteri peal enesele korteri ja nimetas ennast võõramaa targaks, kes kõik hädad oskab parandada.
Teisel päeval oli kõik linn sellest õnnetusest kära täis, mis kuningakojas juhtunud. Kuningas, tema abikaasa ja lapsed olla eile ühe võõra mehe käest ostetud õunu söönud ja kõik selle järel haigeks jäänud. Mis nende haigus on, seda ei antud teada. Kõik linna tohtrid, arstid ja targad kutsuti kuningakotta kokku, aga ükski ei võinud aidata, sest et nad seesugust tõbe inimeste küljes veel iial ei olnud näinud. Hiljem kuuldi tõvest niipalju, et see üks ninataud pidi olema.
Kui ühel päeval kõik arstid ja targad nõupidamisele kokku olid tulnud, kiitsid mõned nõuks, ülekäte läinud ninad maha lõigata, aga kuningas ja tema omaksed ei tahtnud kibedat valu kannatada, mis lõikamine oleks teinud.
Seal toodi sõnum, et ühe trahteri peal linna alevis kuulus võõramaa tark elavat, kes kõik vead võivat ära parandada. Kuningas läkitas oma tõlla nelja hobusega sinna ja laskis targa enda ette kutsuda. Tiidu oli rohkem kui pool ööd enese kallal tööd teinud, mis nõnda korda oli läinud, et temast kui endisest pillipuhujast ja õunakaupmehest mitte pisematki märki järele ei olnud jäänud. Ka rääkis ta nii kangeks murtud keelt, et mitu korda üht ja teist näpuga pidi tähendama, enne kui teised sellest aru said. Kuningakotta tulles vaatas ta imelikku vigasust, nimetas haigust kalkunitõveks ja lubas seda ilma lõikamata parandada.
Kuningal ja kuningannal olid ninad juba rohkem kui küünra pikkuseks kasvanud ja venisid ikka veel pikemaks. Pilli-Tiidu oli ühe toosikese sisse peeneks tambitud pähklipuru pannud, andis sellest igaühele noa otsakese täie sisse ja sundis haiged pimedasse
227
