Nüüd oligi Tiidul selge otsus selle kohta käes, mis tal nina esiteks kasvatanud ja pärast jälle kahandanud oli. Ta mõtles:
„Õnnetuseks arvatud juhtumine võib ehk mulle ükskord õnne tuua, kui ma jälle inimeste seltsi peaksin tagasi saama.“
Ta noppis tasku täie pähkleid ja tõttas siis endisi jälgi mööda tagasi, et metsast ninakasvataja õunapuu üles otsida. Et siin kuskil muud jälge ei olnud kui tema enese endine tee, siis sai ta hõlpsalt õunapuu juurde tagasi.
Sinna tulles kooris ta mõned noored puud paljaks ja tegi enesele ühe märsi, mille ta õuntega täitis. Aga et öö juba ligidal oli, ei tahtnud ta täna kaugemale minna, vaid siiasamasse öömajale jääda.
Jälle nägi ta imelikult unes, et tuttav vanataat teda oma lähkrist oli jootnud ja temale nõu andnud, tuldud jälgi mööda randa tagasi minna, kus ta vististi abi leiab. Viimaks oli vanamees ütelnud:
„Et sa merepõhja läinud varandust ei ole kahetsenud, vaid üksnes pilli, sellepärast tahan ma sulle uue pilli mälestuseks kinkida.“
Hommikul tuli öösine unenägu Tiidule meelde; aga kes jõuaks tema rõõmu ja õnne ära rääkida, kui ta unenäos lubatud pilli märsi kõrval maas nägi!
Tiidu võttis pilli ja hakkas lusti pärast puhuma, nii et kõik mets vastu kõlas. Kui pilliajamise himu oli täidetud, võttis ta tee jalgade alla ja hakkas mere poole minema.
Päike seisis juba paar sammu lõunast üle, kui ta mere kaldale tagasi jõudis ja kalda ligidal ühe laeva nägi, kus kallal laevamehed parandustööd juhtusid tegema. Laevamehed imestasid inimest saare rannas nähes, kus nende teada keegi ei elanud. Kippar käskis väikese paadi laeva küljest merde lasta ja läkitas sellega kaks meest kaldale.
Tiidu rääkis neile oma õnnetust: kuidas laev hukka läinud ja õnn teda imelikul viisil surmahädast oli päästnud. Kippar lubas teda maksuta kaasa võtta ja Kunglamaale tagasi viia, kuhu tema praegune laevatee minevat. Teel rõõmustas Tiidu oma kena pilliga kipparit ja laevamehi, kuni nad mõne päeva pärast Kunglamaa randa jõudsid. Seal tänas Tiidu laeva kipparit silmaveega, kes teda hädast oli päästnud ja tõotas temale edaspidi õnnepäevil vedamise hinna ausasti ära tasuda.
Kui ta paari päeva pärast kuninga linna tuli, puhus ta esimesel õhtul rahvale pilli, kus nii palju raha teenis, et enesele teised, võõ-
226
