Üks väike ojake voolas üle lageda välja. Oja kaldale tulles nägi Tiidu veepinnalt kogemata oma kuju, mis teda nõnda ära ehmatas, et ta mõned sammud tagasi kargas; keha ja liikmed vabisesid tal kui haava lehed.
Aga ka mõni teine, temast julgema südamega mees oleks siin kohkunud, kui temale seesugune lugu oleks juhtunud kui Pilli-Tiidule. Kuju näitas temale veepinnalt, et tal kalkuni loti sarnane nina oli, mis nabani ulatas. Käega katsumine tegi nägemise tõeks.
Mis nüüd teha?
Sel kombel ei olnud tal kogunisti võimalik inimeste seltsi minna, kes teda kui metsalist maha oleksid võinud lüüa. Ei tea, kas hirm silmavaates tal nina kasvatas, aga nina peremehe meelest näis lugu nii kole, nagu kasvaks nina ühtepuhku pikemaks, nõnda et ta enam sammugi ei võinud kartmata edasi astuda, et jalgadega mitte nina vastu komistada.
Ta istus maha ja hakkas kibedasti oma viletsust kaebama:
„Oh, et keegi kogemata siia ei tuleks ja mind siin sedaviisi ei leiaks! Ennem tahan metsas nälga surra, kui niisuguse inetu ninaga ennast teistele näidata.“
Oleks ta seda teadnud, mis ta vast hiljem tundma sai, et siin saare peal ühtegi inimeselooma ei ela, siis oleks see temale troosti võinud anda. Mida enam teda nüüd juhtunud õnnetus pahandas, seda jämedamaks paisus tema nina ja läks iga silmapilguga sinisemaks kui vihasel kalkunil.
Seal nägi ta ligidal põõsa küljes väga ilusaid pähkleid ja himustas meele jahutuseks neid katsuma minna. Ta noppis pihutäie, hammustas ühe katki ja leidis koore seest väga magusa tuuma. Sai ta veel paar tuuma alla neelanud, pani ta imestades tähele, et inetu pikk nina silmnähtavalt kahanema hakkas. Natukese aja pärast nägi ta veepinnalt ninaotsa loodud paigas olevat, suust natuke kõrgemal, kus see ennegi oli seinud.
Nüüd tõusis suur rõõm endise kurvastuse peale. Siis, otsekui tuulest tuisatud, tuli Tiidule mõte pähe, imelikku sündmust sügavamalt läbi katsuda. Mis oli temale esiteks pika nina kasvatanud ja hiljem jälle kahandanud? Kas ehk ilusad õunad? mõtles ta küsides, ning võttis ühe õuna taskust ja hakkas sööma. Niipea kui näritud õunapuru kurgust alla läks, nägi ta veepinnalt selgesti, kuidas nina ots silmnähtavalt pikemaks hakkas venima. Naljapärast sõi ta õuna hoopis ära ja leidis endal nina vaksa pikkuse. Nüüd võttis ta paar pähklituuma, pures nad peeneks ja neelas alla. Ja vaata imet! pikk nina hakkas närtsima, kuni ta vanale piirile tagasi läks.
225
