võiks teed juhatada. Aga nii kaugele kui silmavaade ulatas, ei tulnud vähematki jäljemärki temale ette. Sammal, liiv ja muru näitasid nii rahulikku olemist, nagu ei oleks inimeste ega elajate jalad neid iial muljumas käinud.
Mis nüüd teha? Ehk mis nõu ette võtta?
Kui nõupidamine midagi paremat otsust ei andnud, tahtis Tiidu viimaks nina juhatusel edasi minna, lootes et teda ehk kogemata õnn kuhugi viib, kust teed inimeste juurde võiks leida.
Poole penikoorma kauguselt leidis ta ilusa lehtpuu-metsa lopsaka kasvuga, aga puud näisid kõik võõrad olevat, nõnda et ta ühtainustki neist ei tundnud. Metsast ei leidnud ta ei karja ega inimeste teerada. Mida kaugemale ta tungis, seda paksemaks läks mets, misläbi edasiminek igal silmapilgul raskemaks kippus minema.
Tiidu istus maha väsinud jalgu puhkama. Ühekorraga läks süda tal raskeks, haledus ja suur kahetsus langesid tema peale; esimest korda tõusid tal mõtted, et ta ülekohut oli teinud, kui ta vanemate loata ja teadmata kodunt ära oli jooksnud, omaksed maha jätnud ja kui hulgus ühest paigast teise luusinud.
„Kui ma siia metsaliste hulka ära suren,“ nuttis ta kibedasti, „siis olen ma oma kergemeele eest parajat palka saanud. Merepõhja läinud varandust ei läheks ma kahetsema; kuidas tulnud, nõnda läinud! Kui aga mulle pill oleks alles jäänud, miska ma oma kurba südant võiksin vaigistada ja murekoormat kergitada!“
Hiljem edasi minnes nägi ta ühe tuttavate lehtedega õunapuu. Suured, punased õunad paistsid hiilates lehtede vahelt, mis tal himu äratasid neid maitsema minna. Sammusid kiirustades jõudis ta natukese aja pärast sinna, ja oh mis õnnelugu! magusamat puuvilja ei olnud tema suu veel iial maitsenud!
Tiidu sõi kõhu täis ja heitis õunapuu alla puhkama, mõteldes:
„Kui siin niisuguseid õunapuid palju kasvab, siis ei ole mul nälja pärast muret.“
Unest ärgates sõi ta veel mõne õuna, toppis siis taskud ja põue täis ning tõttas edasi.
Paks, pime mets viivitas käiku ja tegi läbipääsemise mitmes paigas raskeks, nõnda et öö enne kätte jõudis, kui ta lagendikule välja tuli ehk inimeste jälgi näha sai. Tiidu sirutas enese jälle pehme sambla peale ja magas kui kõige paremas sängis patjadel.
Teisel hommikul võttis ta mõne õuna hommikusuuruseks ja hakkas siis uue rammuga edasi püüdma, kuni ta mõne aja pärast lagedale jõudis, mis kui saareke kesk laant seisis.
224
