et ta enesele muidu riidehilpu ei raatsinud muretseda kui üksnes peremehe käsul, kes hilpharakat oma majas ei sallinud.
Kord tuli suur varrupidu, mispuhul kaupmees kõigile teenijatele uhked ülikonnad laskis teha. Esimesel pühapäeval pärast varrupidu pani Tiidu uhke uue ülikonna selga ja läks linnast välja ühte lustiaeda, kus linnakodanikud suvel luusides aega viitsid.
Kui ta tükk aega võõra rahva hulgas oli kõndinud, kus ta kedagi ei tundnud, niisama vähe teised teda, puutus temale kogemata üks nägu silma, mis nagu tuttav näis olevat, ehk tal küll meelde ei tulnud, kus ta seda meest varemalt oli näinud. Veel enne, kui ta mälestusest pikemat otsust leidis, kadus arvatud tuttav rahva hulka ära. Tiidu luusis edasi-tagasi, lasi silmad laialt ringi käia, kas ehk nähtud mees kusagil jälle nähtavale ei juhtuks tulema; aga kõik otsimine jäi asjatuks.
Vast õhtu eel nägi ta otsitud mehe laia pärna all murupingil üksipäini istumas. Tiidu ei teadnud, mis ta pidi tegema, kas ligemale minema, ehk niikauaks ootama jääma, kuni võõras mees teda silmaks ja omalt poolt mingit märku annaks, kas ta temale tuttav ehk tundmata on. Tiidu köhatas paar korda, mida aga võõras mees tähele ei pannud, sest et ta sügavas mõttes üksisilmi enese ette maha vahtis.
„Ma astun ligemale, mõtles Tiidu, „ja äratan ta mõtetest üles, küll siis näha saame, kas tunneme üksteist ehk ei tunne.“
Samm-sammult tasahiljukesi edasi minnes, vahtis ta teraselt võõra mehe peale. Nüüd lõi võõras mees silmad üles ja näis kohe esimesel silmapilgul teda tundvat; tõusis pingilt, astus Tiidule vastu ja andis temale teretades kätt; siis küsis ta:
„Kuhu sa oma pilli oled jätnud?“
Nüüd vast tundis Tiidu, et küsija seesama vanamees oli, kes temale kodumaal poisikesepõlves pillipuhuja ametit oli kiitnud.
Ta läks võõra mehega paksust rahvakogust ühte kõrvalisse paika ja rääkis seal oma juhtumisi sest ajast kuni tänase päevani. Vanamees tõmbas otsaesise kortsu, vangutas mitu korda peaga ja ütles, kui Tiidu oma jutu oli lõpetanud:
„Alp sa oled ja albiks sa jääd! Mis hullutuju sulle pähe tuli, et sa pillipuhumise maha jätsid ja kokapoisiks läksid? Pilliga oleksid sa siin ühe päevaga rohkem võinud teenida kui kokapoisi-teenistuses poole aastaga. Jookse silmapilk koju, too oma pill siia ja hakka puhuma. Siis saad sa oma silmaga näha, et ma tõtt rääkisin.“
Tiidu püüdis vastu tõrkuda, kartes uhke rahva naeru ja arvas ka, et pika ajaga on tal pillilood meelest läinud. Aga vanamees ei
220
