võinud näha, aga kust tema terane silm igale poole ulatas ja kõik nägi, mis seal sündis. Leivakoti ja lähkri võttis ta kaasa, et kui valvamine pikale läheks, ei tarvitseks temal siis varjupesast välja tulla. Kuldõunapuu ja mis seal ümber juhtus, seisis tal ühtepuhku silmas.
Vahisoldatid olid kolm ringi nii ligistikku puu ümber seatud, et mitte hiirepoegki neist nägemata läbi ei oleks võinud pääseda. Kui vargal tiibu ei olnud, maad mööda ei võinud ta mitte puu kallale minna.
Ehk küll Teravsilm päev otsa oli vahtinud, siiski ei näinud ta midagi, mis varast oleks võinud tunnistada.
Päikese loojamineku ajal piirles aga üks väike kollane liblikas tüki aega tuuleõhus kuldõunapuu ümber, kuni ta viimaks ühe oksakese peale maha langes, kus parajasti väga kena kuldõun küljes rippus. Et liblikas kuldõuna ei jõudnud puust ära viia, seda võib igaüks niisama hästi mõista kui Teravsilm, aga et tal sel korral midagi suuremat silma ei puutunud, seepärast ei lasknud ta kollast liblikat mitte oma silmast.
Päike oli ammugi alla veerenud ja ehapuna aegamööda taevaservast kadunud, aga puu ümber põlema pandud laternad andsid niipalju valgust, et kõike võis näha, mis seal sündis. Kollane liblikas istus liikumata oksakesel, kuhu ta õhtul oli laskunud.
Võis ehk kesköö-aeg olla, kui vahi silmad puu otsas natuke tukulangele läksid. Ehk ta küll seda aega kuigi kauaks ei võinud arvata, siiski nägi ta, kui silmad õunapuu külge puutusid, et kollast liblikat enam oksal ei olnud, aga mis mehele suuremat ehmatust sünnitas: ka kena kuldõun oli oksa küljest kadunud! Vargus oli avalik, aga kui salavaht seda teistele oleks tahtnud rääkida, seal oleksid inimesed teda pööraseks arvanud, sest vähemgi laps oskas mõista, et pisike liblikas kuldõuna ei võinud ära kanda.
Hommikul oli rahva kihin ja kahin jälle suur, kui üks õun puudu leiti olevat, ilma et vahtidest keegi varga jälgi oleks näinud.
Seal astus Teravsilm teist korda kuninga ette ja ütles:
„Õunavarast ei ole ma mineval ööl küll mitte näinud, niisama vähe kui teie vahid; aga kui teil linnas ehk linna ligidal kavalat tarka peaks olema, siis juhatage mind sinna; tema abiga loodan ma tuleval ööl varga kinni saada.“
Kui ta targa teed oli kuulnud, läks ta aega viitmata sinna. Mehed hakkasid nüüd isekeskis nõu pidama, kuidas asjatalitus neil kõige mõnusamini võiks korda minna. Tüki aja pärast hüüdis Teravsilm:
22
