laeva järel veepinnal ujuvat. Mehed vaatasid naljakat imet, suud-silmad laiali, äratasid siis kippari magamast ja palusid lugu vaatama tulla.
Kippar heitis kolm korda risti ette ja küsis ujujalt:
„Vasta mulle, kes sa tõeliselt oled, kas vaim ehk surelik inimene?“
Ujuja kostis:
„Olen vilets surelik inimene, kelle jõud väsimusel lõpeb, kui teie tema peale armu ei heida.“
Kippar käskis ühe köie laevalt merde visata, miska ujujat üles võiks vinnata. Kui Tiidu köie otsa enese kätte oli saanud, lõikas ta noaga teise köie oma keha ümbert katki ja palus ennast üles tõmmata.
„Räägi, kust sa tuled ja kuidas sa siia said?“
Pilli-Tiidu kostis:
„Ma ujusin teie laeva kannul, kui sadamast teele läksite, pidasin vahete-vahel tüürist kinni, kui mul jõud lõppema kippus. Sel viisil lootsin Kunglamaa randa saada, sest et mul niipalju raha ei olnud, kui teie vedamise hinnaks küsisite.“
Noormehe imelik julgus pehmitas kippari südant. Ta ütles lahkelt:
„Täna õnne, mis sinu elu imelikult on hoidnud! Ma tahan sind maksuta Kunglamaale viia.“
Siis käskis kippar Tiidule kuivad riided selga anda ja teda laevakambri magama saata pika tee väsimust puhkama. Tiidu ja tema sõber olid rõõmsad, et nende kavalus õnnelikult korda oli läinud.
Teisel päeval vaatasid laevamehed Tiidut kui imelooma, kes oma ujumisega tüki oli teinud, mis kõigile võimatu näis olevat. Edaspidi tegi Tiidu ilus pillipuhumine neile nii suurt rõõmu, ja kippar tunnistas mitu korda, et tema veel kuskil enne seesugust nii kena pillimängu ei olnud kuulnud.
Kui laev mõne päeva pärast Kunglamaa randa oli jõudnud, jooksis laevameeste suust sõnum tuulekiirul laiali, mis pillikala nad merest olid püüdnud, kes öö ja kaks päeva laeva kannul olla ujunud. Muidugi teada, et Tiidu ja tema sõber lugu õiendama ei tohtinud minna, muidu oleksid nad ise kimpu langenud. See imelik jutt sigitas Tiidule võõras rannas palju sõpru, sest et igamees seda imelikku ujumist tema enese suust kuulda tahtis. Siin pidi mehike nüüd enam häda kui lusti pärast teistele valetama, et suu aga tolmas.
218
