Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/216

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Poiss vastas:

„Lõpetagem see jutt! Seda olen ma juba mitusada korda kuulnud, aga see on minule kui hane selga valatud vesi.“

Vanamees kostis lahke sõnaga:

„Looduse poolt on sulle anne kingitud, miska sa hõlpsasti võiksid igapäevast leiba ja rahakopikaid teenida. Muretse enesele üks hea pill, puhu seda niisama osavalt kui pajuvilet, siis leiad sa leiba ja raha igas kohas, kus lustilisi inimesi leida on.“

„Aga kust ma pilli peaksin saama?“ küsis poisike.

Vanamees vastas:

„Teeni raha ja osta siis enesele. Esiteks võid sa pajuvilet ja lehepilli ajada, sa oled mõlema peale juba üsna tubli meister! Ma loodan edaspidi sinuga veel kokku saada, küll siis näeme, kas sa minu nõu oled tarvitanud ja mis tulu sulle õpetusest on kasvanud.“

Sedaviisi lahkus ta poisist ja läks oma teed edasi.

Tiidu — nii oli poisi nimi — hakkas vanamehe jutu üle järele mõtlema, ja mida kauem ta mõtles, seda õigem talle vanamehe juhatus näis. Ta võttis sedamaid nõuks vanamehe õpetust mööda õnneteed otsima minna. Siiski ei lausunud ta kellelegi ühtegi sõna oma ettevõtmisest, vaid läks ühel hommikul kodunt — ega tulnud enam tagasi.

Vanematele ei teinud tema lahkumine kurvastust, isa tänas pealegi õnne, et laisast pojast oli pääsenud. Ta lootis, et maailm aegamööda laisa naha Tiidu seljast maha kammib ja häda teda inimeseks kasvatab.

Tiidu hulkus mõne nädala luusides külast külasse ja mõisast mõisa, kus rahvas igas paigas teda lahkelt vastu võttis ja rõõmsalt tema vilepuhumist kuulis, vilepuhujale süüa andis ja mõnikord veel paar kopikat rahagi kinkis. Neid kopikaid korjas poiss hoolega kokku, kuni ta aegamööda niipalju sai, et enesele ilusa torupilli võis osta.

Nüüd hakkas õnn temal õitsema, sest et kusagilt teist temasarnast pillimeest ei leitud, kes nõnda osavalt jalapäraselt pilli oskas puhuda. Tiidu pill sundis kõik jalad lendama. Kus iial pulmad ja talgud olid ehk muud lusti tehti, seal ei tohtinud Pilli-Tiidu enam puududa. Paari aasta pärast oli ta nii kuulsaks pillipuhujaks tõusnud, et teda kui tuuletarka ühest paigast teise, sagedasti mitme penikoorma kaugusele veeti.

Nõnda puhus ta ükskord mõisa talgutel pilli. Kõik pidid ühest suust tunnistama, et nad elupäevil veel osavamat pillipuhujat ei


216