mõlemad pooled silmapilk nõnda kokku sulasid, et kellegi silm pragu ega märki ei näinud, kust mõõgatera sõrmuse enne oli lahutanud.
„Nüüd on ka minu kadunud isa tahtmine täidetud!“ ütles kuningapoeg ja laskis ennast veel selsamal õhtul aedniku tütrega laulatada.
Kui kuninglikud neitsid kuulda olid saanud, mis ime magamise ajal nendega oli sündinud, läksid nad nüüd, silmad häbi täis, igaüks oma koju tagasi. Seda suurem oli aga rahva rõõm, et uus kuninganna seest ja väljastpoolt nii laitmatu inimene oli.
Pärast uhke pulmapidu lõpetust laskis kuningapoeg ühel päeval kõik riigi ülemad kohtumõistjad kokku tulla ja küsis nende käest, mis nuhtlust ühele niisugusele kurjategijale tuleb määrata, kes kuningapoja salamahti on lasknud ära varastada ja teda taluperesse karjapoisiks andnud.
Kõik kohtumõistjad vastasid ühest suust:
„Niisugune ülekohtune peab võllas surma leidma.“
Kuningas ütles:
„Hea küll! Laske lesk kuninganna kohtu ette kutsuda!“
Seal kutsuti lesk kuninganna kohtu tuppa ja kuulutati temale mõistetud kohtuotsus, et ta võllas peab otsa leidma. Seda kuuldes kahvatas õel naine lubjatud seina sarnaseks, langes noore kuninga ette põlvili ja hakkas armu paluma.
Kuningas ütles:
„Ma kingin teile elu, aga minu kuningriigis ei ole teile enam pikemat eluaset ja viibimist. Veel täna pange oma asjad kokku, nii et enne kui päike alla veereb, minu linnast välja olete läinud. Teenrid tulevad teid nii kaugele saatma, kuni üle rajapiiri jõuate. Teie tütred, kes ka minu kadunud isa lapsed on, võivad siia jääda, sest et nende hinged sellest ülekohtust puhtad on, mis teie mulle olete teinud.“
Kui lesk kuninganna oli ära saadetud, laskis noor kuningas oma linna ligidale kaks ilusat eluhoonet ehitada, millest üks abikaasa vanematele, teine aga metsatalu peremehele kingiti, kes kuningapoega kehvas põlves armuga oli üles kasvatanud.
