„Mina olen kuningas ja võin teha, mis ise tahan; siiski häda teile, et teie täna endist karjapoisipõlve mulle meelde tuletasite. Sellega olete ühtlasi ka seda inimest mulle uuesti meelde tuletanud, kes mind karjapoisi põlve oli sundinud. Aga et keegi mõistlik inimene siga kotis ei lähe ostma, sellepärast tahan ma enne laulatamist kõigile avalikult näidata, et mina kusagilt paremat abikaasat ei oleks võinud endale leida, kui seesinane tütarlaps, kes vaga ja puhas on kui taeva ingel.“
Nõnda rääkides läks ta toast välja ja tuli natukese aja pärast sellesama vanamehega tagasi, keda ta karjasepõlves esimest korda oli näinud, ja kes hiljem kuninga tema jälile oli juhatanud.
See vanamees oli väga kuulus Põhja tark, kes kõiksuguseid salakunstisid mõistis.
Kuningas ütles targale:
„Kulla tark! avaldage meile nõiduse väel nende neitside seespidine olemine, kes praegu siin toas seisavad, et meie näha saaksime, kes nende hulgast kõige enam väärt on, et mulle abikaasaks saada?“
Tark võttis viinapudeli, lausus sõnad viina peale, ja palus, et neitsid kesk tuba kokku astuksid. Siis riputas tark nõiaviinast igaühele paar piiska pähe, mispeale kõik neitsid uinusid, nagu nad olid, püsti jalgadel magama.
Oh seda imet, mis nüüd ilmus! Üürikese aja pärast nähti kõik neitsid ümber moondatud olevat. Ühelgi ei olnud enam endist inimese kuju, vaid nende asemel nähti mitmesuguseid metsalisi ja koduelajaid: mõned olid moondunud madudeks, huntideks, karudeks, kärnkonnadeks, sigadeks, kassideks, teised jälle kullideks ja muudeks kurjadeks lindudeks. Nende elajate keskel kasvas aga üks kaunis roosipuu, õilmetega kaetud, ja kaks tuikest istusid roosipuu okstel. See oli kuninga poolt abikaasaks valitud aedniku tütar.
Kuningas ütles:
„Nüüd oleme igaühe sisu näinud ja ma ei lase ennast hiilgavast koorest petta!“
Lesk kuninganna tahtis viha pärast lõhkeda, aga mis see talle enam võis aidata, kui lugu nõnda avalikult igaühe silma ees seisis.
Seal suitsetas tark nõiarohtudega, kuni kõik neitsid unest ärkasid ja endise inimese kuju jälle tagasi said.
Kuningas võttis roosipõõsast sündinud neitsikese ja küsis:
„Kus on pool kihlasõrmust?“
Kui neitsi selle põuest oli välja võtnud, tõmbas kuningas ka oma sõrmuse poole taskust ja pani nad endale pihu peale, kus
213
